Eesti keele morfoloogia
Eesti keele morfoloogia seletäs eesti keele morfoloogiat. Mooduoppus ehk morfoloogia toimõndas muutuvidõ sõnnoga, uur noidõ muutmist ja sisemäst struktuuri. Tegosõnol om arv, (tegosõna)käänüs, tegomuud, aig, kõnnõviis ja kõnnõliik ja päält tuu nimisõnakäändelidseq vormiq, miä jääseq tegosõnamuutmisõ ja nimisõnamuutmisõ vaihõlõ. Muutuvil perisnimisõnol om kõigil (nimisõna)käänüs ja arv, umahussõnol om toolõ lisas ka võrrõlusastõq.
Sõnaliigiq[1][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Nii eesti ku ka võro keelen om 2 tüüpi sõnno – muutuvaq ja muutumaldaq. Muutuvaq sõnaq jagonõsõq ummakõrda tegosõnos ja nimisõnos. Sõnaliike om kokko 9 ja nuuq kõik kuulusõq ütte naist katõgooriist.
| Sõnaliik | Muutuvus | |
|---|---|---|
| Tegosõnaq (magama, elämä, tahtma) | Muutuvaq tegosõnaq | |
| (Peris)nimisõnaq (kass, pipõr, kauss) | Muutuvaq nimisõnaq | |
| Umahussõnaq (illos, verrev, hapu) | ||
| Arvsõnaq | Põhiarvsõnaq (üts, kats, kümme) | |
| Järgarvsõnaq (edimäne, tõnõ, kümnes) | ||
| Asõsõnaq | Perisnimisõnalidsõq asõsõnaq (mina, timä, kiä) | |
| Umahussõnalidsõq asõsõnaq (määne, egä, seo) | ||
| Arvolidsõq asõsõnaq (mitu, mitmõs) | ||
| Määrsõnaq (sagõhe, kas, väega) | Muutumaldaq | |
| Ede-tagasõnaq (iin, kiustõ) | ||
| Köüdüssõnaq (ja, a, et) | ||
| Hõikussõnaq (või, hõi, ai) | ||
Astmõvaeldus[2][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Nigu tõisilõgi õdagumeresoomõ ja saami keelile, om eesti keelele loomuperäne astmõvaeldus. Sõnavormõn olõvaq tüvekujoq võivaq tõõnõtõõsõst esiqmuudu ollaq uma astmõ poolõst, tuu tähendäs pikkusastmõ, sisehelle vai mõlõmba poolõst. Tõisildõ üteldäq jagonõs astmõvaeldus eesti keelen katõs alambjaos – laadivaeldusõs ja pikkusvaeldusõs.
Astmõvaeldusõn jagonõsõq tüvekujoq tugõva- ja nõrgaastmõliidsis. Tugõvaastmõlinõ tüvi om hariligult kolmandan välten ja nõrgaastmõlinõ tõõsõn välten. Ku astmõvaih om nätäq tuust, et üten tüvevariandin om peethelü või s, midä tõõsõn olõ-õi, sõs om nõrgaastmõlinõ tuu, kon täüspeethellü vai s-i olõ-õi, ni tuud pikkusastmõst huulmaldaq. Nõrgõmbasminejäs astmõvaeldusõs loetas muutust tugõvalt nõrgalõ astmõlõ, tugõvambasminejäs vastapidist. Nimisõnol om seo nätäq uma- ja osakäänüssest, tegosõnol olõvaaao ütsüse 3. käänüssest. Võro keelen om paralleelis tuud olõvaao ütsüse 1. käänüs, selle et tuu om eesti keelele lähkümb.
Pikkusvaeldus[3][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Pikkusvaeldus om õnnõ sõna pikkusastmõ muutuminõ. Aoluulidsõlt tekkü taa, et sõnamooduq, miä ollivaq ütesugudsõq inne lõpu- ja sisekato, olõssiq esiqsugudsõq. Pikkusvaeldusõs loetas õnnõ II ja III pikkusastmõ vaeldumist esiq sõnamoodõn.
| Eesti kiil | Võro kiil | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| III (nimekäänüs) | II (umakäänüs) | III (osakäänüs) | III (nimekäänüs) | II (umakäänüs) | III (osakäänüs) |
| kass | kassi | kassi | kass | kassi | kassi |
| kapp | kapi | kappi | kapp | kapi | kappi |
| laev | laeva | laeva | laiv | laiva | laiva |
| Eesti kiil | Võro kiil | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| III (ma-tegevusnimi) | II (ollõvaja ütsüse 3. pööre) | III (nud-kesksõna) | III (ma-tegevusnimi) | II (ollõvaja ütsüse 1. pööre) | III (nud-kesksõna) |
| pakki/ma | paki/b | pakki/nud | pak'/ma | paki | pak'/nuq |
| kat/ma | kata/b | kat/nud | kat/ma | kata | kat/nuq |
| õppi/ma | õpi/b | õppi/nud | op'/ma | opi | op'/nuq |
Pikkusmuutus[3][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Pikkusmuutus om pikkusvaeldusõ eräle johtuminõ, kon om nii pikkusmuutus ku ka sisehelü muutus sõna seen ehk hellest g, b, d, s saa k, p, t, ss.
| Eesti kiil | Võro kiil | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| III (nimekäänüs) | II (umakäänüs) | III (osakäänüs) | III (nimekäänüs) | II (umakäänüs) | III (osakäänüs) |
| kaup | kauba | kaupa | kaup | kauba | kaupa |
| pank | panga | panka | pank | panga | panka |
| valss | valsi | valssi | valss | valsi | valssi |
| Eesti kiil | Võro kiil | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| III (ma-tegonimi) | II (olõvigu ütsüse 3. käänüs) | III (nud-kesksõna) | III (ma-/mä-tegonimi) | II (olõvigu ütsüse 1. käänüs) | III (nuq-/nüq-kesksõna) |
| viit/ma | viida/b | viit/nud | viit/mä | viidä | viit/nüq |
| rööki/ma | röögi/b | rööki/nud | rüük/mä | röögi | rüük/nüq |
| lürpi/ma | lürbi/b | lürpi/nud | lürp/mä | lürbi | lürp/nüq |
Laadivaeldus[4][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Laadivaeldus om sõnavormi muutus, minka esiq astmõn tüvevariandiq ommaq esiqmuudu täüspeethelü vai s-i olõmanolõmisõ vai puudumisõ poolõst.
Nõrgõnõva muutusõ alaliiges ommaq assimilatsiuun, asõnduminõ ja kado.
| Eesti kiil | Võro kiil | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|
| tukõv (nimekäänüs) | nõrk (umakäänüs) | tukõv (osakäänüs) | tukõv (nimekäänüs) | nõrk (umakäänüs) | tukõv (osakäänüs) | |
| Asõnduminõ | tõbi | tõve | tõbe | tõbi | tõvõ | tõpõ |
| Kado | idu | eo | idu | ido | io | ito |
| Assimilatsiuun | põld | põllu | põldu | põld | põllu | põldu |
Tugõvnõva muutusõ alaliiges ommaq dissimilatsiuun, asõnduminõ ja manotulõminõ.
| Eesti kiil | Võro kiil | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|
| nõrk (nimekäänüs) | tukõv (umakäänüs) | nõrk (osakäänüs) | nõrk (nimekäänüs) | tukõv (umakäänüs) | nõrk (osakäänüs) | |
| Asõnduminõ | varvas | varba | varvast | varvas | varba | varvast |
| Manotulõminõ | juhe | juhtme | juhet | juheq | juhtmõ | juhend |
| Dissimilatsiuun | hammas | hamba | hammast | hammas | hamba | hammast |
| Eesti kiil | Võro kiil | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|
| tukõv (ma-tegonimi) | tukõv (olõvaao ütsüse 3. käänüs) | nõrk (nud-kesksõna) | tukõv (ma-/mä-tegonimi) | tukõv (olõvaao ütsüse 1. käänüs) | nõrk (nuq-/nüq-kesksõna) | |
| Asõnduminõ | ||||||
| Lisandumine | oiga/ma | oiga/b | oia/ta | oiga/ma | oiga | oja/nuq |
| Dissimilatsioon | tõmba/ma | tõmba/b | tõmma/ta | tõmba/ma | tõmba | tõmma/nuq |
Laadimuutus tervehnä om õnnõ kimmähe piiretüid tüvvi haardva nättüs, miä ei laenõq ütegi vahtsõ lainsõna pääle.
Nimisõnaq ja käändmine[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Nimisõnno om eesti keelen nellä liiki: perisnimisõnaq, arvsõnaq, asõsõnaq ja umahussõnaq.
Käänüsseq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Ku eesti keelen om 14 käänüst, sis võro keelen om käänüssit üts vedemb, 13. Egäle muulõ eesti keele käänüssele om võro keelen vastõq, õnnõ olõjatkäänüst võro keelen sääntsel kujol olõman olõ-õi ja tuud umaette käänüsses võro keelen hariligult loeta-ai. Mõnikõrd loetas käänüsses ka viisikäänüst (nt paljajalu, meritsi), ent säänest vormi saa moodustaq õnnõ ütsikist sõnost, tuuperäst ei saaq viisikäänüst erälde käänüsses kutsuq.
| Eesti kiil | Võro kiil | |||
|---|---|---|---|---|
| Käänüs | ütsüs | mitmus | ütsüs | mitmus |
| Nimekäänüs | tüdruk | tüdruku/d | tütrik | tütrigu/q |
| Umakäänüs | tüdruku | tüdruku/te | tütrigu | tütrikk/õ |
| Osakäänüs | tüdruku/t | tüdruku/i/d | tütrikku | tütrikk/õ |
| Sissekäänüs | tüdruku/sse | tüdruku/te/sse | tütrigu/he | tütrig/i/he |
| Seenkäänüs | tüdruku/s | tüdruku/te/s | tütrigu/n | tütrig/i/n |
| Seestkäänüs | tüdruku/st | tüdruku/te/st | tütrigu/st | tütrig/i/st |
| Päälekäänüs | tüdruku/le | tüdruku/te/le | tütrigu/lõ | tütrig/i/lõ |
| Päälkäänüs | tüdruku/l | tüdruku/te/l | tütrigu/l | tütrig/i/l |
| Päältkäänüs | tüdruku/lt | tüdruku/te/lt | tütrigu/lt | tütrig/i/lt |
| Saajakäänüs | tüdruku/ks | tüdruku/te/ks | tütrigu/s | tütrig/i/s |
| Piirikäänüs | tüdruku/ni | tüdruku/te/ni | tütrigu/niq | tütrig/i/niq |
| Olõjakäänüs | tüdruku/na | tüdruku/te/na | (tütrigu/n) | (tütrig/i/n) |
| Ilmakäänüs | tüdruku/ta | tüdruku/te/ta | tütrigu/ldaq | tütrig/i/ldaq |
| Ütenkäänüs | tüdruku/ga | tüdruku/te/ga | tütrigu/gaq | tütrikk/õ/gaq |
Põhivormõs ehk vormõs, midä ei saaq tõsist käänüsist tulõtataq, om ütsüse nime-, uma- ja osakäänüs, lühkü sissekäänüs ja mitmusõn uma- ni osakäänüs. Ülejäänüq ütsüse käänüsseq ja mitmusõ nimekäänüs ommaq tulõtõduq, liitõn sõna ütsüse umakäänüse vormilõ vastava käänüsselõpu. Kõik mitmusõ käänüsseq, v.a nime- ja osakäänüs, tulõtatasõq mitmusõ umakäänüssele vastavat käänüselõppu liiten, nt varvas/te/le. ku sõnast saa tetäq i-mitmust, om võimalik pruukiq mitmusõ osakäänüse tüvve sissekäänüssest saajakäänüsseni, nt varb/i/le.
Järgmäne käänüsside üleslugõminõ om kokkovõtlik ülekaehus käänüsside kõgõ levinümbist pruukmisalost.
Nimekäänüs [5][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Nimekäänüs om käänüs, miä näütäs näütüses:
a) edimäst liigõnd, eskiq lausõlühendin (vai verbildä lausõosan), nt Lind istub pesal, tiivad sorgus.
b) tegehüstäüdüst, nt Ilm on ilus.
c) tüstegemisalost, nt Praht visati lõkkesse.
d) ao- vai hulgamäärüst, nt Ootasin kolm päeva. Suusatasin viis kilomeetrit. Järgmine nädal sõidame maale.
Nimekäänüssel ei olõq tunnust ei eesti ega võro keelen.
Umakäänüs [6][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Umakäänüs om innekõgõ noomõni ja nominaalsõ verbivormi laendaja käänüs. Laiendaja-umakäänüs vormistas:
a) tävvendit, nt maja aknad, ussi hammustus, surmanuhtluse pooldaja.
b) edemanust, nt Vanemuise teater, Tamme Jürka.
d) võrrõldavat asja, nt naabripoisi pikkune;
e) liitsõnon, nt viieaastane, samblaroheline;
f) inne tagasõnno, nt metsa taga.
g) täüstegemisalost, nt Viskasime prahi lõkkesse.
h) ao- või hulgamäärüst, nt Ootasin tunnikese ja tulin siis koju.
Lisas vormistas umakäänüs ka osalidsõlt kokkominevit komponente, nimelt:
i) konkreetsen käänüssen (kotussõkäänüsseq, saaja-, piiri-, ilma-, ütenkäänüs) arvsõna edekomponente, nt Kahekümne neljal inimesel oli elukohaga probleeme.
j) piiri-, ilma- vai ütenkäänüssen nimisõnafraasi paikapandjat vai umahussõnalist tävvendit, nt Selle / mõne päevaga muutus kõik. Ilusa ilmaga käime mere ääres kõndimas. niisama nain käänüssin ku hulgafraasi hulgasõna, nt Korvitäie õunteta Mari juba külla ei tule. Jüri arutas seda küsimust sõpra/de ja töökaaslastega.
Nii eesti ku ka võro keelen olõ-õi umakäänüssel kimmäst tunnust, a tuu lõpõs kõgõ vokaaliga.
Osakäänüs [7][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Osakäänüs näütäs
a) osategemisalost, nt Jüri luges raamatu/t, Mari korjas marju.
b) ao- või hulgamäärüst, nt Juhtunust polnud möödunud veel tundigi. Koorem kaalus tonne.
c) edimäst liigõnd, nt Põrandal vedeles prahti.
d) tegehüstäüdüst, nt Jüri on meie helgma/i/d pä/i/d.
e) hulgasõna laendajat, nt kolm inimes/t
f) kaassõnno perän, nt vastu aeda
Osakäänüsse morfeemivariandiq ommaq d, t, da ja 0.
Mitmusõn ettetulõjaq morfeemivariandiq d, t ja 0, tuu man valik sõltus tuust, määnest vokaalmitmusõ tüüpi sõna pruuk. i-mitmusliguq sõnaq pruuvaq morfiimi d, t nt purika/i/d, ma/i/d. Tüvemitmusligõl sõnol om morfiim 0, nt kaltse, matte.
Ku sõnal olõ-õi vokaalmitmust, siis pruugitas formatiivi sid, nt disko/sid, karu/sid. Tuu või ollaq ka paralliilvorm vokaalmitmusõlõ, nt idee/sid : ide/i/d, siili/sid : siile.
Sissekäänüs [8][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Sissekäänüs näütäs
a) tsihtkotust, nt Ema sõitis linna. Ta pani mütsi pä/he. Jüri astus Keskerakon/da.
b) tsihtaigo, nt Kõik kordus aastast aasta/sse. Töö lõpetamine jääb maikuu/sse.
c) tsihtsaiso, nt Mees vajus mõtte/sse.
d) inemist, asja vai nättüst, kink vai mink tegevüs om tsihit, nt Kuidas sa minu ettepaneku/sse suhtud? Jüri on Mari/sse armunud. See ei puutu minu/sse.
Sissekäänüsse päämädses tunnussõs om sse, midä ei saaq siski pruukiq ega sõnaga. Mõnõn sõnatüübin, nt majja, linna, aeda, pä/he pruugitas ütsüsen lühkeist sissekäänüsse varianti, mink morfeemivariandis om 0, (tüvi), da, de, hV.
Seenkäänüs [9][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Seenkäänüs näütäs
a) asukotust, nt Me elame linna/s. Müts on pea/s. Jüri on Keskerakonna/s.
b) toimumisaigo, nt Tema sünnipäev on märtsi/s.
c) saiso, nt Mees on sügavas depressiooni/s.
Seenkäänüsse tunnusõs om s.
Seestkäänüs [10][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Seestkäänüs näütäs
a) alostuskotust, nt Tulin linna/st. Ta võttis mütsi pea/st. Ta on pärit hea/st perekonna/st.
b) algusaigo, nt Ootasin teda hommiku/st õhtuni.
c) algussaiso, nt Poiss toibus minestuse/st üsna ruttu.
d) rühmä vai tervikut, mille osas miski om, nt Kolm meest sellest seltskonnast olid mulle võõrad. Jüri on poistest kõige nutikam. Ta on näost kaame.
e) kinkast vai minkast midägi tulõ vai saa, ka matõrjaali, minkast midägi tetäs, nt Sinust saab õpetaja. Poistest kasvatati tublid mehed. Maja on ehitatud palkidest.
f) võrrõldavat, nt Naine oli mehest pikem.
g) viisi, nt Laps karjus täiest kõrist.
Seestkäänüs näütäs ka pall'odõ verbe rektsioonilist laendajat (sõltuvusmäärüst), miä näütäs:
h) objekti, mink pääle tegevüs om tsihit, nt Ta ei saanud sellest aru. Miks sa ei rääkinud mulle oma murest? Mis sa tast narrid?
i) midägi, minka puudus vai kakõs ütehüs, nt Ta jäi abirahast ilma. Ta loobus oma ideest üsna ruttu.
j) materjaali näütäjät tegehüstäüdüst vai tävvendit, nt Maja on puu/st.
Seestkäänüsse tunnussõs om st.
Päälekäänüs [11][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Päälekäänüs näütäs:
a) tsihtkotust, nt Mari sõitis välismaa/le. Üliõpilased läksid loengu/le.
b) tähtaigo, nt Koosolek viidi üle neljapäeva/le.
c) tulõmussaisundit, nt Tüdruku nägu läks naeru/le. Kisub vihma/le. Munad klopiti vahu/le.
d) saajat, adressaati, nt Isa andis poja/le taskuraha. Mari rääkis Jüri/le kõik ausalt ära.
e) kasu- vai kah'osaajat, tuu tähendäs hrl inemist, kink jaos midägi sünnüs, om kasulik vai kah'olik vms, nt Mei/le tulid külalised. Ta/lle piisab vähesest. Suitsetamine on tervise/le kahjulik.
f) kogõjat, nt Mu/lle meeldib siin elada. See selgus ta/lle hiljem.
Om kimmide verbe ja umahussõnno rektsioonilisõs laendajas ja näütäs ka:
g) kedägi vai midägi, kink vai mink pääle tegevüs om tsihit, nt Ta lootis sõprade/le. Jüri näitas näpuga raamatu/le.
Päälekäänüsse tunnussõs ommaq le ja lle. Varianti lle pruugitas ütsüsen eräsliidsi asõsõnnoga ehk mulle, sulle, talle.
Päälkäänüs [12][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Päälkäänüs näütäs
a) asukotust, nt Mari elab juba kolmandat aastat välismaal. Üliõpilased on loengul.
b) toimumisaigo, nt Nad sõidavad neljapäeva/l maale.
c) saiso, nt Tüdruku nägu on naeru/l. Munad on vahu/l.
d) umanikku vai muud tegevüssubjekti, nt Mari/l on kaks last. See asi ununes mu/l täielikult.
Päälkäänüsse tunnussõs om l.
Päältkäänüs [13][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Päältkäänüs näütäs
a) alostuskotust, nt Mari saabus üleeile välismaa/lt. Üliõpilased tulid loengu/lt.
b) info, as'a vm lätet, nt Mari kuulis seda Jüri/lt. Laenasin sõbra/lt raamatu.
Päältkäänüsse tunnusõs om lt.
Saajakäänüs [14][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Saajakäänüs näütäs
a) olõkit vai saiso, miihe mindäs, nt Mari muutus väga kurva/ks.
b) juhuslist vai aotlist olõkit vai saiso, miin oldas, nt Jüri on siin rohkem nagu õpipoisi/ks.
c) otstarvõt, nt Joomise/ks ärge seda vett küll kasutage.
d) aigo (tähtaigo, kestüst), nt Töö tuleb homse/ks valmis teha. Koosolek määrati reede/ks. Jäin nende juurde terveks nädala/ks.
Saajakäänüsse tunnussõs om ks.
Piirikäänüs [14][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Piirikäänüs näütäs
a) ruumilist, aolist vai kogussõlist lõpp-piiri, nt Kõndisime aeglaselt metsatuka/ni. Põld ulatus metsa/ni. Ootasin teda hommikust õhtu/ni. Närvid olid kõigil viimse võimaluse/ni pingul. Temperatuur langes kolme kraadi/ni.
Piirikäänüsse tunnussõs om ni.
Olõjakäänüs [15][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Olõjakäänüs näütäs
a) edimädse liikmõ vai tegemisalodsõ olõkit vai saiso, nt Ta lamas haige/na voodis. Tundsin end täieliku võhiku/na. Ma nägin teda vihase/na karjumas.
b) otstarvõt, nt Kuurialust kasutati ka sauna/na.
c) tingimüst, nt Õigesti kasutatu/na on see tervisele kasulik.
d) aigo/vannust, nt Kahekümneaastase/na oli ta juba lavatäht.
Eesti keelen pruugitas olõjatkäänüst rohkõmb ku võro keelen, kon taad sääntsel kujol ei olõki ja umaette käänüsses ei loetagi-i.
Olõjakäänüse tunnussõs om na.
Ilmakäänüs [15][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Ilmakäänüs näütäs
a) as'a, inemise vai tundõ puudumist, nt Käisin reisil naise/ta. Mari ei tihanud kingituse/ta külla minna. Ta sööb praadigi kahvli/ta. Ta vaatas mulle viha/ta otsa. Jüri sõi isu/ta. Haige oli meelemärkuse/ta.
c) ilmaolõmist ku umahust, nt prillide/ta mees, koore/ta kohv.
Ilmakäänüsse tunnussõs om ta.
Ütenkäänüs [16][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Ütenkäänüs näütäs:
a) ütenolõmist nt Mari läks Jüri/ga kinno. Reisijad läksid koos asjade/ga maale.
b) vastastikudsõ tegevüse vai suhtõ osalist, nt Jüri abiellus Mari/ga. Poeg sarnaneb isa/ga.
c) abinõvvo, nt Mees kaevas labida/ga maad.
d) sündmüse lõpulõjoudmisõs kuluvat aigo, nt Selle töö saan ma kahe päeva/ga valmis.
Ütenkäänüsse tunnussõs om ga.
Arv [17][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Arv näütäs asjo, olõndidõ jms hulka. Eesti keelen nigu ka võro keelen om arvokatõgoorial kats liigõnd, minkas ommaq ütsüs ja mitmus.
Ütsüs [18][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Ütsüs om arvokatõgooria liigõq, miä eräldäs ütte asja katõst vai inämbäst as'ast. Tuu või ka näüdädäq asjo terviklikku kogomit, nt Jääkaru on loom, kes elab põhjapoolusel. Ütsüsel olõ-õi tunnust.
Mitmus [18][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Mitmus näütäs kattõ vai inämbät asja vastandõtult ütele. Eesti keelen om mitmusõ näütämises de-mitmus, nt õpilaste, sadade, ja vokaalmitmus, nt õpilasi, sadu.
Lisas de-mitmusõlõ ja vokaalmitmusõlõ või mitmust näütäq osakäänüsse tunnusõga formatiiv sid, nt pesa/sid. Katõ asõsõna mitmus tulõ vällä õnnõ suplõtiivsõn tüvevariandin: mina : meie, sina : teie. Säitsmel asõsõnal olõ-õi ülepää mitmusõ vormistikku: keegi, ükski, miski, iga, igaüks ja üksteise, teineteise, katõl viimätsel olõ-õi ka ütsüse nimekäänüsse vormi.
de-mitmus [19][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
de-mitmust saa tetäq egäst sõnast päält katõ, nimmadu mina ja sina. Tuu tulõ ette kõigin käänüssin päält osakäänüsse, miä pruuk kõgõ vokaalmitmust vai formatiivi sid. de-mitmusõ tunnus liitüs kõgõ tüvele ja tuul om kolm morfeemivarianti: d, de ja te. Variant d tulõ ette õnnõ nimekäänüssen, nt õpiku/d, maja/d, kaariku/d. Tuu asõmal om ülejäänüin käänüssin ette de vai te, nt karmi/de arvuti/te, täpsämb valik olõnõs sõna muuttüübist.
Vokaalmitmus [20][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Vokaalmitmusõ ettetulõminõ olõnõs muuttüübist. Tuu või ette tullaq egän käänüssen pääle nimekäänüsse, a ku vokaalmitmus om ülepää võimalik, om tuu kimmähe osakäänüssen. Osakäänüssen või tuu ollaq ainuvõimalik, nt hambaid ja kampsuneid, vai paralliilselt sid-formatiiviga, nt muuseume : muuseumisid ja maju : majasid, a ülejäänüin käänüssin om seo kõgõ de-mitmusõ paralliilvorm.
Vokaalmitmusõl om kats liiki: i-mitmus ja tüvemitmus. Edimädse puhul om mitmusõ tunnussõs i, nigu aasta/i/d, kõpla/i/d. Tüvemitmusõ puhul om helüluulidsõ arõngu tulõmusõl sulanuq sõna tüvi ja mitmusõ tunnus i kokku, nt maju, kurke, siile. Ka vokaalmitmusõ liigi valik sõltus sõnatüübist.
i-mitmus[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Ku sõna pruuk i-mitmust, sis om tuu osa- ja saajakäänüssen ni kotusõkäänüsin. Tüve lõpuvokaal või tunnusõ iin muutuq, ku 1) tüve lõpun om i - tuu muutus e-s, nt voodi : voode/i/d, kanali : kanale/i/d, või 2) ku i liitüs pikä vokaaliga lõpvalõ tüvele, tuul juhul vokaal lühenes, nt maa : ma/i/d, idee : ide/i/d.
Tüvemitmus[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Ku sõna pruuk tüvemitmust, om vokaalmitmusõ vormõ ettetulõminõ tüübilde esiqsugunõ. Seo tüve moodustamisõs tulõ löüdäq kõgõpäält tüvevokaal. Tuu saias ütsüse umakäänüsse vormi lõpust, nt laia om a-tüveline, laulu om u-tüveline, vai laadivaeldusõga sõnol tugõvaastmõlidsõ muutõtüve lõpust, nt poodi on i-tüveline. Mitmusõtüve saamisõs tulõ seo tüvevokaal tõsõndaq.
- Tüvevokaaliq i ja u muutusõq kõgõ e-s, nt poodi-poode, toidu-toite.
- Tüvevokaal e asõndus kõgõ i-ga, nt meele-meeli, inimese-inimesi.
- Ku tüvevokaal om a, sis või tüvemitmusõn ollaq u, i või e, sõltuvalt sõna edimädse silbi vokaalõst.
- Kui edimädsen silbin om a, aa, i, ii, õ, õõ vai diftongiq ae, ai, ei, äi, õi, au, iu, õu, muutus tüvevokaal a mitmuõn u-s, nt kala-kalu, kaera-kaeru, äia-äiu.
- Ku edimäne silp om lühkü ja tuu vokaalis om u, sis om mitmustüve vokaal e, nt tuba-tube, uba-ube.
- Muil juhel asõndus a i-ga, nt pesa-pesi, julma-julmi.
Tüvemitmust saa tetäq õnnõ astmõvaeldusõlda vai nõrgõnõva astmõvaeldusõga sõnost.
Innembi seletedül riiglistigul om viis erändit: pika-pikki, silma-silmi, kinga-kingi, kuigi riigli perrä piäs noidõ tüvemitmus olõma u-linõ, ja nelja-nelju, välja-välju, kuigi riigli perrä piäs noidõ tüvemitmus olõma e-line.
Võrrõlus[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Umahussõnost saa pääle käänüssevormõ tetäq ka võrrõlusastmit, ku umahust, midä nääq tähüstäseq, saa ollaq rohkõmb vai veidemb, nt soolasem toit, kõige hapum komm, kuumim päev.
Umahussõna käändmine sõnaütehüsen[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Lausõn või umahussõna ollaq tävvend vai tegehüstäüdüs. Tävvend om eesti keelen inämbüisi põhisõna iin ni piät tuuga kokko minemä nii arvon ku ka käänüssen. Erändis ommaq 11.-14. käänüs, kon umahussõna jääs umakäänüssehe.
| Eesti kiil | Võro kiil | |||
|---|---|---|---|---|
| Käänüs | ütsüs | mitmus | ütsüs | mitmus |
| Nimekäänüs | magus küpsis | magusa/d küpsise/d | makus küdsüs | magusa/q küdsüse/q |
| Umakäänüs | magusa küpsise | magusa/te küpsis/te | magusa küdsüse | magus/i/dõ küdsüss/i/de |
| Osakäänüs | magusa/t küpsis/t | magusa/i/d küpsise/i/d | magusa/t küdsüs/t | magus/i/t küdsüss/i/t |
| Sissekäänüs | magusa/sse küpsise/sse | magusa/te/sse küpsis/te/sse (magusa/i/sse küpsise/i/sse) | magusa/he küdsüsse/he | magus/i/he küdsüss/i/he |
| Seenkäänüs | magusa/s küpsise/s | magusa/te/s küpsis/te/s (magusa/i/s küpsise/i/s) | magusa/n küdsüsse/n | magus/i/n küdsüss/i/n |
| Seestkäänüs | magusa/st küpsise/st | magusa/te/st küpsis/te/st (magusa/i/st küpsise/i/st) | magusa/st küdsüsse/st | magus/i/st küdsüss/i/st |
| Päälekäänüs | magusa/le küpsise/le | magusa/te/le küpsis/te/le (magusa/i/le küpsise/i/le) | magusa/lõ küdsüsse/le | magus/i/lõ küdsüss/i/le |
| Päälkäänüs | magusa/l küpsise/l | magusa/te/l küpsis/te/l (magusa/i/l küpsise/i/l) | magusa/l küdsüsse/l | magus/i/l küdsüss/i/l |
| Päältkäänüs | magusa/lt küpsise/lt | magusa/te/lt küpsis/te/lt (magusa/i/lt küpsise/i/lt) | magusa/lt küdsüsse/lt | magus/i/lt küdsüss/i/lt |
| Saajakäänüs | magusa/ks küpsise/ks | magusa/te/ks küpsis/te/ks (magusa/i/ks küpsise/i/ks) | magusa/s küdsüsse/s | magus/i/s küdsüss/i/s |
| Piirikäänüs | magusa küpsise/ni | magusa/te küpsis/te/ni | magusa küdsüsse/niq | magus/i/dõ küdsüss/i/de/niq |
| Olõjakäänüs | magusa küpsise/na | magusa/te küpsis/te/na | (magusa/n küdsüsse/n) | (magus/i/n küdsüss/i/n) |
| Ilmakäänüs | magusa küpsise/ta | magusa/te küpsis/te/ta | magusa küdsüsse/ldäq | magus/i/dõ küdsüss/i/ldäq |
| Ütenkäänüs | magusa küpsise/ga | magusa/te küpsis/te/ga | magusa küdsüsse/gaq | magus/i/dõ küdsüss/i/de/gaq |
Võrrõlusastõq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Võrrõluskatõgoorian om kolm võrrõlusastõnd ehk võrrõt: algvõrrõq, keskvõrrõq ja ülivõrrõq, nt muhe : muhedam : muhedaim / kõige muhedam.
Algvõrrõq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Algvõrrõq näütäs umahust, ütlemäldäq midägi tuu määrä kotsilõ, Muki on tubli koer.
Algvõrdõl olõ-õi tunnust.
Keskvõrrõq [21][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Keskvõrrõq näütäs, et miilgi om umahust suurõmbal määräl ku miilgi tõsõl, nt Reku oli suurem koer kui Muki.
Keskvõrdõ tunnussõs om kõgõ m, miä liitüs hariligult algvõrdõ umakäänüsse tüvele.
| Eesti kiil | Võro kiil | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| algvõrdõ nimekäänüs | algvõrdõ umakäänüs | keskvõrdõ nimekäänüs | algvõrdõ nimekäänüs | algvõrdõ umakäänüs | keskvõrdõ nimekäänüs |
| suur | suure | suure/m | suur | suurõ | suurõ/mb |
| ilus | ilusa | ilusa/m | illos | ilosa | illosa/mb |
| korralik | korraliku | korraliku/m | kõrralik | kõrraligu | kõrraligu/mb |
| roosa | roosa | roosa/m | roosa | roosa | roosa/mb |
Ligi 70 umahussõnal, mink algvõrdõ umakäänüs lõpõs a- või u-ga, toimus keskvõrdõ tunnusõ iin vokaalitõsõndus a, u → e.
| Eesti kiil | Võro kiil | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| algvõrdõ nimekäänüs | algvõrdõ umakäänüs | keskvõrdõ nimekäänüs | algvõrdõ nimekäänüs | algvõrdõ umakäänüs | keskvõrdõ nimekäänüs |
| pikk | pika | pike/m | pikk | pikä | pike/mb |
| paks | paksu | pakse/m | paks | paksu | paksõ/mb |
| lai | laia | laie/m | laga | laja | lae/mb |
Ütsiguq sõnaq pruukvaq keskvõrdõ moodustamisõl suplõtiivsõt tüvve, nt hea-parem, lühike-lühem, pisike-pisem.
Ülivõrrõq [22][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Ülivõrrõq näütäs, et miilgi om umahust suurõmbal määräl ku ütelgi tõsõl samma tüüpi olõndil, as'al vai nättüsel, nt Miki on mu koertest kõige kiirem jooksja.
Eesti keelen om kats ülivõrrõt – liitülivõrrõq ja lihtülivõrrõq.
Liitülivõrrõq on liitvorm, miä sais kuun abisõnast kõige ja võrrõlussõna keskvõrdõ vormist, ja tuud saa tetäq kõigist võrrõlussõnost.
| Eesti kiil | Võro kiil | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| algvõrrõq | keskvõrrõq | liitülivõrrõq | algvõrrõq | keskvõrrõq | liitülivõrrõq |
| vaga | vaga/m | kõige vaga/m | vaga | vaa | kõgõ vaa/mb |
| roosa | roosa/m | kõige roosa/m | roosa | roosamb | kõgõ roosa/mb |
| hull | hulle/m | kõige hulle/m | hull | hullõmb | kõgõ hullõ/mb |
| imelik | imeliku/m | kõige imeliku/m | imelik | imeligumb | kõgõ imeligu/mb |
Lihtülivõrrõt võro keelen olõ-õi. Eesti keelen saa tuud tetäq noist võrrõlussõnost, miil om vokaalmitmus, ni seod om kattõ liiki – i-ülivõrrõq ja tüveülivõrrõq.
i-ülivõrdõ tunnus om im, miä liitüs algvõrdõ umakäänüsselidsele tüvele, ni tuud saa tetäq i-mitmusõga sõnost. Ku tüvi lõpõs joba i-ga, siis saa tuust e, ni ku tüvi lõpõs pikä vokaaliga, sis tuu lühenes.
| Eesti kiil | Võro kiil | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| algvõrrõq | keskvõrrõq | lihtülivõrrõq | algvõrrõq | keskvõrrõq | liitülivõrrõq |
| soolane | soolasem | soolase/im | soolanõ | soolatsõmb | kõgõ soolatsõmb |
| madal | madala/m | madala/im | matal | madala/mb | kõgõ madala/mb |
| kallis | kalli/m | kalle/im | kallis | kalli/mb | kõgõ kalli/mb |
| truu | truu/m | tru/im | truu | truvvi/mb | kõgõ truvvi/mb |
Tüveülivõrdõl om ülivõrdõ tunnusõ algusvokaal i sulanuq tüve lõpuvokaaliga ütte, nii et tüvve ja tunnust ei olõq võimalik selgehe eräldäq. Tüveülivõrrõq om võimalik osast sõnost, miä pruukvaq tüvemitmust. Tüveülivõrdõ tegemises võetas alossõs algvõrdõ umakäänüsse vorm ni muudõtas tuu lõpuvokaali.
| Eesti kiil | Võro kiil | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| algvõrrõq | keskvõrrõq | lihtülivõrrõq | algvõrrõq | keskvõrrõq | liitülivõrrõq |
| vana | vane/m | vani/m | vana | vanõ/mb | kõgõ vanõ/mb |
| kandiline | kandilise/m | kandilisi/m | kandilinõ | kandilidsõ/mb | kõgõ kandilidsõ/mb |
| õnnelik | õnneliku/m | õnnelike/m | õnnõlik | õnnõligu/mb | kõgõ õnnõligu/mb |
Ütsikil sõnol om ka lihtülivõrrõq, miä tulõ samasugutsõst suplõtiivsõst tüvevariandist nagu keskvõrrõq.
| Eesti kiil | Võro kiil | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| algvõrrõq | keskvõrrõq | lihtülivõrrõq | algvõrrõq | keskvõrrõq | liitülivõrrõq |
| hea | pare/m | parim | hää | parõ/mb | kõgõ parõ/mb |
| lühike | lühe/m | lühim | lühkene | lühe/mb | kõgõ lühe/mb |
Tegosõnaq[23][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Tegosõnaq muutusõq püürden, aon, kõnnõviien, tegomoodun ja kõnnõliigin (eitüs ja jaatus). Eesti keelen om 4 grammatilist aigo: ollõvaig, lihtminnevaig, täüsminnevaig ja inneminnevaig. Lisas tuulõ om 4 kõnnõviit, miä ommaq kimmäs, tinkõlõja, käskjä ja kaudõnõ. Tegomuudõ om 2: eränäütäjä, midä pruugitas teedäq olõva edimädse liikmõga, ja eränäütämäldäq, midä pruugitas juhul, ku tegijä ei olõq teedäq, olõ-õi tähtsä vai om tego üledse väütega.
Infiniitseq vormiq [24][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Infiniitseq vormiq ommaq tegosõnast regulaarsõlt moodustõdavaq vormiq, miä normaaljuhul ei saaq lausõn umaette tegehüs ollaq ning miin tegosõna vormikategooriaq saavaq vällä tullaq õnnõ puuduligult. Eesti keelen om neid kokku kolmõ esiq liiki: tegonimeq, kesksõnaq ja des-vorm.
| da-tegonimi | süü/a | kara/ta | õppi/da |
|---|---|---|---|
| ma-tegonimi | söö/ma | karga/ma | õppi/ma |
| mas-vorm | söö/mas | karga/mas | õppi/mas |
| mast-vorm | söö/mast | karga/mast | õppi/mast |
| maks-vorm | söö/maks | karga/maks | õppi/maks |
| mata-vorm | söö/mata | karga/mata | õppi/mata |
| ollõvao kesksõna | söö/v (söö/dav) | karga/v (kara/tav) | õppi/v (õpi/tav) |
| minnevao kesksõna | söö/nud (söö/dud) | kara/nud (kara/tud) | õppi/nud (õpi/tud) |
| des-vorm | süü/es | kara/tes | õppi/des |
da-tegonimi [25][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
da-tegonimi om tegosõna infiniitne vorm, miä näütäs tegevust, a ei annaq edesi täpsämpä grammatilist tähendüst. Süntaktiliidsi pruukmisvõimaluisi poolõst om da-tegonimi kõgõ mitmõkesitsemb tegosõnavorm. Tuu või (ütsi vai üten ummi laenduisiga) ollaq miä taht nimisõnalinõ lausõliigõq:
a) edimänq liigõq, nt Mõtelda on mõnus.
b) tegemisalonõ, nt Katsu selle peale mitte mõtelda.
c) määrüs, nt Kübar kõlbab kanda.
d) tegehüstäüdüs, nt Jüri ainus siht on edasi jõuda.
e) tävvend, nt Maris tärkas kihk plehku panna.
Tõistõ ku inämbüs infiniitvormõ saa da- tegonimi täütäq ka esiqsaisvalt tegehüse ülesannõt, nimelt:
g) kaudõdsõ kõnnõviie tähendüse vällänäütämine (innekõgõ verbiga olema ), nt Mari olla väga jutukas;
h) osan kõrvallausin – otstarbõlausin, nt Ta rääkis sosinal, et mitte häirida teisi; tingimuslauseis, nt Kui kaua istuda, jääb selg valusaks.
da-tegonime tunnussõl om kolm varianti: da, ta ja a, nt ela/da, haka/ta, süü/a.
ma-tegonimi [26][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
ma-tegonimi om tegosõna infiniitne vorm, miä käü kokko osa käänüssekatõgooria liikmidõga. Seol om viis vormi: ma-, mas-, mast-, maks- ja mata-vorm. Naaq ommaq niisama vormõ tunnusõq ja liitüseq tüvele.
1. ma-vorm näütäs määntselegi muulõ tegevüsele perrätulõvat tegevüst (suhtõlist tulõvikku). Tuu või ollaq:
a) ku liikmisverbe laendaja kas tsihtkotust vai tarvitust näütäv määrüs, nt Läksime restorani lõunat sööma, ku pasmisverbe laiendaja tarvitusmäärüs, nt Ta on võimeline seda tegema.
b) sõltuvusmäärüs, nt Laps õppis rääkima.
c) liittegehüse osa, nt Mari hakkas laulma. Mari pidi ülikooli astuma
2. mas-vorm näütäs hariligult määntsegi muu tegevüse suhtõn samaaegsõt tegevüst. Lühendüs, koh tä om seen, om lausõn hariligult:
a) asukotusõ ja/vai tarvidusõ näütäjä määrüs, nt Olime marju korjamas.
b) sõltuvusmäärüs, miä laendas kimmit verbe, nt Nägin teda kellegagi vestlemas.
3. mast-vorm näütäs kas tegevüst, miist tuldas vällä, vai tegevüst, miihe sisseminemisest üteldäs ärq. mast-lühendüs om lausõn hariligult:
a) tegevüsest vällätulõmisõ kõrral lättekotusõ vai tarvidusõ tähendüsega määrüs, nt Tulime restoranist söömast.
b) tegevüsest ärqütlemise kõrral sõltuvusmäärüs, nt Mari keeldus söömast.
c) liittegehüse osa tegevüse lõpmist näütävä verbiga lakkama, nt Mari lakkas söömast.
4. maks-vormiga lühendüs tulõ lausõn ette ku selge tarvidusmäärüs, miä näütäs tegevüst ku tõsõ tegevüse tarvidust. maks-lühendüst saa pruukiq kõrvallausõ asõmal, miä nakkas köüdüsosaga selleks et, nt Mari läks varakult kohale leidmaks endale paremat istekohta.
5. mata-vorm näütäs tegemäldä tegevüst. Inämbüisi tulõ mata-vorm ette:
a) ku des-vormi eitäv vastus määrüse positsioonin, nt Jüri nõustus pikemalt mõtlemata.
b) ku kesksõna eitäv vastus tegehüstäüdüse positsioonin, nt Tuba on koristamata.
Ollõvao kesksõna [27][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Ollõvao kesksõna näütäs tegevüst, miä suhtõlidsõn ollõvaon seletäs tegijät või tegevüsobjekti, midä finiitse verbivormi man vormistasiq vastavalt edimäne liigõq ja tegemisalonõ, nt Tuppa tormas hingeldav Mari (Mari hingeldab). Tagaaetav mees peitis enda heki taha (Meest aetakse taga).
Tegijät seletäv ollõvao kesksõna om eränäütäjän tegomoodun (hingeldav), tegevüsobjekti seletäv ollõvao kesksõna om eränäütämäldä tegomoodun (tagaaetav). Et eränäütämäldäq tegomoodun piät ollõvao kesksõna seletämä tegevüsobjekti, saa eränäütämäldä tegomoodun ette tullaq õnnõ tsihilidse verbi ollõvao kesksõna, nt vaatlev vs vaadeldav, lükkav vs lükatav, a õnnõ lobisev, aurav, looklev.
Kuigi ollõvao kesksõnna peetäs verbi vormis, om tä väega lähkü umahussõnalõ, sama käü ka minnevao umahussõna kotsilõ. Ollõvao kesksõna piät kokko minemä põhisõnaga arvon ja käänüssen. Pruukmisvõimaluisi poolõst kattus ollõvao kesksõna tävveste umahussõnnoga ja om lausõn:
a) tävvend, nt Tuppa tormas hingeldav Mari.
b) tegehüstäüdüs, nt See raamat on laialt loetav.
c) tegehüstäüdüsmäärüs, nt Erutusest värisevana tormas Mari tuppa.
Ollõvao kesksõna tunnus om v, miä liitüs tüvele vai eränäütäjä tegomoodu tunnussõlõ, nt värise/v, loe/ta/v.
Minnevao kesksõna [28][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Minnevao kesksõna näütäs umahust vai saiso, miä om tegünüq vai tett suhtõlidsõn minnevaon. Nt Päike oli äsja loojunud. Võib-olla jätab Mari kirjutatud kirja siiski saatmata. Taa või tüütäq nigu tegosõna ja ette tullaq lausõn:
a) ku tegehüs, moodustõn üten abiverbiga olema liitvormõ, nt Jüri on palju ringi reisinud.
Tõõsõlt puult või minnevao kesksõna nigu ollõvao kesksõnagi tüütäq nigu umahussõna n ollaq ummi laiendajidõga lausõn:
b) tävvend, nt Kirjutatud kiri jäigi saatmata.
c) tegehüstäüdüs, nt Tee on sillutatud.
d) tegehüstäüdüsemäärüs, nt Murest murtuna tormas Mari tuppa.
Tsihildä verbe minnevao kesksõnaq tegosõna liitvormi osan saavaq ollaq eränäütämäldä tegomoodun, nt Nüüd on juba küllalt lobisetud.
Edetävvendi ammõtin minnevao kesksõna käänüsse- ja arvokatõgooriaga kokko ei lääq, tuu tähendäs ei lääq kokko uma põh́aga. Perätävvendi ammõtin minnevao kesksõna lätt uma põh́aga kokko käänüssen ja arvon. Nendelt hallipäistelt ja paljunäinud meestelt on mõndagi õppida vs Nendelt meestelt, hallipäistelt ja paljunäinutelt, on mõndagi õppida.
Eränäütäjän tegomoodun om minnõvao kesksõna formatiiv nud, nt elanud, hakanud, käinud. eränäütämäldä tegomoodun om minnevao kesksõna formatiiv sõnatüübist olõnõvalt kas tud või dud, nt elatud, hakatud, käidud.
des-vorm [29][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
des-vorm om tegosõna infiniitne vorm, miä om lausõn määrüs, näüdäten tõsõ tegevüsega ütenkäüjät (samal aol tettävät) ja sagõhe tuud seletävät teko, nt Lauldes ja hõisates tormasid poisid majast välja.
des-vormi tunnussõl om kolm varianti: des, tes ja es.
Finiitseq vormiq [30][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Finiitseq vormiq ommaq tegosõnavormiq, miä võivaq lausõn esiqsaisvahe ollaq tegehüs ja miin ommaq nätäq tegosõnakäänüs, aig, tegomuud ja kõnnõviis, nt käisid, oleksime teadnud, hakake.
Tegosõnakäänüs[31][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Tegosõnakäänüs om tegosõna vormikatõgooria, miä näütas tegijät, kaiõn kullõja ja kõnõlõja puult. Tegosõnakäänüst om nätäq tunnussõst kimmä ja tinkõlõja kõnõviie jaatavan vormin ni käskjä kõnõviie kõigin vormõn.
Ütsüse 1. käänüs tähendäs, et jutt käü õnnõ kõnõlõjast. Tuu tunnus om n, nt elan, tahaksin.
Mitmusõ 1. käänüs tähendäs, et jutt käü kõnõlõjast ja viil vähämbält ütest inemisest. Tuu tunnus om m vai me. m-i pruugitas käskjän kõnnõviien, nt magage/m, sööge/m. me-d pruugitas kimmän ja tinkõlõjan kõnnõviien, nt läheksi/me, hakkasi/me, ole/me.
Ütsüse 2. käänüs tähendäs, et jutt käü õnnõ ütest kullõjast. Tuul om kats kujjo: d ja 0. Tunnussõlda vormi pruugitas õnnõ käskjän kõnnõviien, nt ela, ole. d-d pruugitas muil johtumiisil, nt jaga/d, muutsi/d, tihkaksi/d.
Mitmusõ 2. käänüs tähendäs, et jutt käü mitmõst inemisest ja üts noist om kullõja. Kimmän ja tinkõlõjan kõnnõviien om tuu tunnus te, nt õpi/te, kuulsi/te, laulaksi/te, käskjän kõnnõviien tunnust olõ-õi, nt jääge, kartke.
Ütsüse 3. käänüs tähendäs, et jutt käü ütest inemisest, kiä ei olõq kõnõlõja egaq kullõja. Tuud või ka pruukiq ilma tegijäldä lausin, nt Vihma sajab. Mäge nägi majast. Tuu tunnus om b, miä tulõ ette kimmän kõnõviien ollõvaon, nt ela/b, näe/b, kokka/b. Ülejäänüin vormõn tunnust olõ-õi, nt elaks, kokkas, nägi.
Mitmusõ 3. käänüs tähendäs, et jutt käü mitmõst inemisest, kiä olõ-õi kõnõlõjaq egaq kullõjaq. Tuul om kats tunnust: vad ja d. Edimäst pruugitas kimmä kõnõviisi ollõvaon, nt karda/vad, liigu/vad. Ülejäänüin vormõn pruugitas varianti d, ni tuuperäst kattus tuu ütsüse 2. käänüssega, nt sa/nad elasi/d, armastasi/d, märkaksi/d.
Tegomuud[32][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Eesti keelen ommaq eränäütäjä ja eränäütämäldä tegomuud. Viimäne om võro keele umast tõistõ tuun osan, et eesti keelen edimäst liigõnd olõ-õi, a võro keelen om edimädses liikmõs tuu sõna, miä olõsiq eesti keelen tegemisalonõ.
Eränäütäjä tegomuud[32][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Eränäütäjäl tegomoodul olõ-õi tunnust ni sääntsel kõrral om tegevüssubjekt hariligult edimäne liigõq. Vahõpääl pruugitas taad ka ületsen tegosõnakäänüssen lausin, nt Seal käib kahe tunniga ära.
Eränäütämäldä tegomuud[33][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Eränäütämäldä tegomuud näütäs tuud, et tegevüssubjektis om inemine, kiä jääs lausõn vällänäütämäldä, nt Teises toas lauldi. Et eränäütämäldä tegomoodu kõrral piät tegevüssubjektis olõma inemine, ei saaq palľosid verbe eränäütämäldä tegomoodun pruukiq. Nuuq ommaq inämbüisi samaq tegosõnaq, miä eränäütäjä tegomoodu kõrral ommaq hariligult õnnõ 3. käänüssen, nt kostma, sadama, helendama.
Eränäütämäldä tegomoodu tunnussõl om säidse kujjo: takse, dakse, akse, t, d, ta, da. (Erelt, Erelt, & Ross, 2020, lk 241) Kujjõ takse, dakse ja akse pruugitas kimmä kõnõviisi ollõvaon, nt ela/takse, laul/dakse, süü/akse. Kujjõ t ja d pruugitas minnevaon, nt ela/t/i, laul/d/i. Kujjõ ta ja da pruugitas tinkõlõjan, käskjän ja kaudõtsõn kõnnõviien ni eitüsen, nt ei laul/da, karju/ta/gu, haka/ta/ks, söö/da/vat. Lisas ommaq viil tud ja dud formatiiviq, midä pruugitas liitaovormõn, nt on loodud, on tehtud.
Aig[34][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Aig om tegosõna katõgooria, miä näütäs tegevüse aolist suhet kõnnõhetkega (absoluutsõt aigo) vai määntsegi tõsõ tegevüsega (suhtõlist aigo). Eesti keelen om kimmän kõnnõviien neli aigo: ollõvaig, lihtminnevaig, täüsminnevaig ja inneminnevaig. Tinkõlõjan, käskjän ja kaudõtsõn kõnnõviien om kats aigo: ollõvaig ja täüsminnevaig, midä noidõ kõnõviise puhul kutsutas vahõl ka üldminnevaos.
Ollõvaig[35][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Ollõvaig om aovorm, miä näütäs, et tegevüs käü kõnnõhetke suhtõn samal aol vai tulõvigun. Täämbädse päävä eesti ja ka võro keelen olõ-õi ollõvaol tunnust.
Lihtminnevaig[36][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Lihtminnevaig om kimmä kõnnõviie minnevaig, miä näütäs hariligult, et tegevüs käü inne kõnõlõmisõ aigo ja tegevüst kaias tegevüsega üten liikõn, tuu tähendäs kaemisõ aig satas ütte sündmüse aoga, nt Eile käisime Asta sünnipäeval ja viisime talle kimbu lilli.
Jaatavan ja eitävän kõnnõliigin tetäs lihtminnevaigo kummangi esiqmuudu. Eitävän kõnnõliigin om lihtminnevaig nätäq minnevao kesksõna tunnussõn nud (eränäütäjän tegomoodun) vai tud, dud (eränäütämäldä tegomoodun), nt ei ela/nud, ei ela/tud, ei laul/dud. Jaatusvormõn om lihtminnevao tunnussõl kolm kujjo: s, i ja minnevaotüvi, nt ela/s, sa/i/me, tuli/me. Eränäütämäldä tegomoodun om kõgõ i, miä liitüs eränäütämäldä tegomoodu tunnussõlõ, nt ela/t/i, käi/d/i. Eränäütäjän tegomoodun ommaq kõik kolm varianti, nt ela/s, sa/i/me, tuli/me.
Kõgõ ületsemb om s-lihtminnevaig, nt võima : või/s, elama : ela/s, kinkima : kinki/s, kõnelema : kõnele/s. Muid variantõ pruukvaq õnnõ ütsiguq kinnidseq muuttüübiq. i-lihtminnevaigo pruukvaq nt saama : sa/i, jooma : jõ/i. Tüvelihtminnevaigo pruukvaq nt tulema : tuli, pesema : pesi, ning III käändkunna tegemä-tüüp ja erandsõna pidämä (tähendüsen ’kohustõt olõma’), nt tegema : tegi, pidama : pidi. Paralliilselt s-lihtminnevaoga pruuk tüvelihtminnevaigo ka erändsõna laskma : laskis/lasi.
Ku pruugitas morfeemivarianti s, tulõ s-i ette vai taadõ inämbüisi i, nii et tegeligult võisiq kõnõldaq ka kolmõst esiq variandist si, s ja is. Ilma perrätulõja i-ldä tulõ s ette õnnõ ütsüse 3. käänüssen, nt ela/s. Ku lihtminnevao tunnussõlõ tulõ perrä helükujolinõ käänüsetunnus, tegünes s-i ja käänüsetunnusõ vaihõlõ i, nt ela/si/n, ela/si/d, ela/si/me, ela/si/te. Keerolidsõmb om vormõ analüüsmine tõusma-tüüpi sõnno kõrral. Ütsüse 3. käänüse vormiq ommaq samasugudsõq nigu tõisin ütesilbilidse algvormiga tüüben, nt tõusma : tõus/is. Tõisin käänüsevormõn kaos tõusma-tüübin tüve ja tunnusõ liitümisega üts s ärq, tuuperäst olõ-õi vormi võimalik jakaq tüves ja formatiivis, nt tõusma : tõusin.
Minnevaotüvi om keeleajaloolidsõ tunnusõ i ja tüve üttesulamisõl tegünüq tüvevariant. Tuu lõpõs kõgõ vokaaliga i, miä om tegünüq tunnusõ i üttesulamisõst tüvelõpulidsõ e- või a-ga, nt tegema : tegin, pidama : pidin.
Täüsminnevaig[37][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Täüsminnevaig om kimmä kõnõviie minnevaig, miä näütäs minnevao ollõvaigo (miäki, miä toimu minnevaon ja jakkus ollõvaon), nt Näostki on näha, et oled kõvasti tööd teinud, ja tullõvao minnevaigo (miäki, miä om tullõvaon määntselgi aol tett), nt Loodame, et pühapäeva õhtuks oled sa selle töö lõpetanud.
Täüsminnevaig om liitaovorm, miä sais kuun verbi olema kimmä kõnõviie eränäütäjä tegomoodu ollõvaovormist ja põhiverbi minnevao kesksõnast, nt olen elanud, oleme elanud, on elatud.
Taad pruugitas ka tinkõlõja, kaudõsõ ja käskjä kõnõviie minnevao näütämises, nt Kui sa oleksid mind kuulda võtnud, ei oleks seda juhtunud. Mari olevat kõvasti alla võtnud. Olgu see töö teil pühapäeva õhtuks tehtud. Sis sais taa kuun verbi olema tinkõlõja, kaudõdsõ vai käskjä kõnõviie eränäütäjä tegomoodu ollõvaovormist ja põhiverbi minnevao kesksõnast, nt oleksin elanud, oleks elatud, olevat elanud, olevat elatud, olgu elanud, olgu tehtud.
Inneminnevaig[38][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Inneminnevaig om kimmä kõnõviie minnevaig, miä näütäs, et sündmüse aig om inne minnevaolist kaemisõ aigo ehk om n-ö minnevao minnevaigo, nt Näostki võis näha, et Mari oli kõvasti tööd teinud.
Inneminnevaig om liitaovorm, miä sais kuun verbi olema kimmä kõnõviie eränäütäjä tegomoodu lihtminnevaovormist ja põhiverbi minnevao kesksõnast, nt olin elanud, olime elanud, oli elatud.
Kõnõviis[39][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Kõnõviis ehk moodus om tegosõna vormikatõgooria, miä näütäs kõnõlõja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõnõlõja ning kuulõja osa teäte edästämisel (teätelaadi) ja suhtluseesmärki.
Kõnõlõja või pidadaq tegevust reaalses (kimmäs kv) vai ebareaalses (tinkõlõja kv), teätelaad või ollaq otsõnõ (kimmäs kv) vai kaudõnõ (kaudõnõ kv), suhtluseesmärk või ollaq esituslik (kimmäs kv) vai taotluslik ehk tegevusele õhutav (käskjä kv).
Kimmäs kõnõviis[40][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Kimmäs kõnõviis om kõnõviiekatõgooria tähendüsligult neutraalnõ liigõq. Hariligult pruugitas kimmäst kõnnõviit sis, ku tegevüst peetäs reaalsõs, teedäqandmisviis om õkvanõ ja läbikäümistsiht ettekandmislik, nigu lausõn Jüri sõitis eile maale.
Kimmäl kõnõviiel olõ-õi tunnust.
| Ollõvaig | Lihtminnevaig | Täüsminnevaig | Inneminnevaig | |
|---|---|---|---|---|
| Ütsuse I käänüs | söö/n | sõ/i/n | ole/n söö/nud | oli/n söö/nud |
| Ütsuse II käänüs | söö/d | sõ/i/d | ole/d söö/nud | oli/d söö/nud |
| Ütsuse III käänüs | söö/b | sõ/i | on söö/nud | oli söö/nud |
| Mitmusõ I käänüs | söö/me | sõ/i/me | ole/me söö/nud | oli/me söö/nud |
| Mitmusõ II käänüs | söö/te | sõ/i/te | ole/te söö/nud | oli/te söö/nud |
| Mitmusõ III käänüs | söö/vad | sõ/i/d | on söö/nud | oli/d söö/nud |
Tinkõlõja kõnnõviis[40][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Tinkõlõja kõnnõviis näütäs, et kõnõlõja piä ei tegevüst reaalses, nt Oleks onul rattad all, oleks ta omnibuss. Tinkõlõja kõnnõviie ollõvao 2. ja 3. pööre võivaq näütäq ka viisakat käskü, nt Kas te ulataksite mulle selle raamatu? See kiri tuleks posti panna, 1. käänüs (täüdeminemäldä) suuvi, nt Tahaksin jäädagi nooreks!
Tinkõlõja kõnõviie tunnussõs om käänüsetunnusõ iin ksi, sõna lõpun ks. Käänüsetunnusõ manopandminõ olõ-õi kohustuslik, nt Me tahaks süüa.
| Ollõvaig | Täüsminnevaig | |
|---|---|---|
| Ütsuse I käänüs | söö/ksi/n | ole/ksi/n söö/nud |
| Ütsuse II käänüs | söö/ksi/d | ole/ksi/d söö/nud |
| Ütsuse III käänüs | söö/ks | ole/ks söö/nud |
| Mitmusõ I käänüs | söö/ksi/me | ole/ksi/me söö/nud |
| Mitmusõ II käänüs | söö/ksi/te | ole/ksi/te söö/nud |
| Mitmusõ II käänüs | söö/ksi/d | ole/ksi/d söö/nud |
Käskjä kõnõviis[41][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Käskjä kõnõviis näütäs käskü. Ütsüse ja mitmusõ 2. käänüs ni mitmusõ 1. käänüs (ela, elage, elagem, kuigi viimädse asõmõl pruugitas hariligun tekstin kimmä kõnõviie vormi) näütäseq kullõja poolõ tsihitüt käskü, nt Jää vait! Lõpetage itsitamine! Kolmas käänüs näütäs kolmanda käänüse pääle tsihitüt käskü vai suuvi, nt Jüri olgu selle koha pealt täiesti vait!
Käskjä kõnõviie tunnussõl om 5 kuju: 0, ge, ke, gu, ku. Tunnussõlda (variant 0) om õnnõ ütsüse 2. pöörde vorm, nt söö. Ütsüse ja mitmusõ 3. pöörden pruugitas variantõ gu ja ku, nt Nad õppi/gu! Laps haka/ku tööle!, ni mitmusõ 1. ning 2. käänüsseh kasutatas variante ge ja ke, nt haihtu/ge/m, kamanda/ge. Kas tulõ k-linõ või g-line variant, olõnõs tuust, kas verb kasutas da-tegonimen tunnust ta, da või a, nt haka/ta : haka/ke, õppi/da : õppi/ge, juu/a : joo/ge.
| Ollõvaig | Täüsminnevaig | |
|---|---|---|
| Ütsuse I käänüs | - | - |
| Ütsuse II käänüs | söö | ol/gu söö/nud |
| Ütsuse III käänüs | söö/gu | ol/gu söö/nud |
| Mitmusõ I käänüs | söö/ge/m | ol/gu söö/nud |
| Mitmusõ II käänüs | söö/ge | ol/gu söö/nud |
| Mitmusõ III käänüs | söö/gu | ol/gu söö/nud |
Kaudõnõ kõnõviis[41][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Kaudõnõ kõnõviis näütäs kaudõsõt (st kelleltki kolmandalt kuulduq) väidet, nt Jüri olevat endale uue maja ostnud. Kaudõdsõ kõnõviie tunnus om -vat, nt taht/vat, ole/vat tahtnud, tahe/ta/vat. Tuu om ainus kõnnõviis, miin olõ-õi ütelgi püürdel tunnust.
| Ollõvaig | Täüsminnevaig | |
|---|---|---|
| Ütsuse I käänüs | söö/vat | ole/vat söö/nud |
| Ütsuse II käänüs | söö/vat | ole/vat söö/nud |
| Ütsuse III käänüs | söö/vat | ole/vat söö/nud |
| Mitmusõ I käänüs | söö/vat | ole/vat söö/nud |
| Mitmusõ II käänüs | söö/vat | ole/vat söö/nud |
| Mitmusõ III käänüs | söö/vat | ole/vat söö/nud |
Kõnnõliik[42][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Nii eesti ku ka võro keelen om kats kõnnõliiki, jaatav ja eitäv. Noid loetas esiq kõnnõliikides, selle pöördsõnavorm on eitüsen ja jaatusõn esiqsugunõ, nt ma söön vs ma ei söö, laps mängis vs laps ei mänginud.
Jaatus[42][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Jaatav kõnnõliik näütäs tegehüsverbiga seletedävä tegevüse jaatust, nt Jüri sõitis eile maale. Eesti ja võro keelen olõ-õi jaatusõl tunnust.
Eitüs[43][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Eitäv kõnnõliik näütäs tegehüsverbiga seletedävä tegevüse eitüst. Eitüst näütäs eitüssõna ei vai ära. Ollõvaon tetäs eitäv kõnõq võro ja eesti keelen sarnatsõhe, nt ma ei söö (ma ei süüq), teie ei taha (ti ei tahaq). Minnevaovormõn a pruugitas eesti keelen sõna ei ni minnevao kesksõna, nt ma ei söönud (ma es süüq), teie ei tahtnud (ti es tahaq).
Kimmän, tinkõlõjan ja kaudõtsõn kõnnõviien pruugittas eitüssõnna ei, käskjän kõnnõviien eitüssõna ära, miä liitüs käskjän kõnõviien olõvale sõnalõ, nt ära tule, ärge sööge, ärgu hakaku.
Lätteq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 153
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 185-186
- ↑ 3,0 3,1 Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 189
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 190-192
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 211
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 212
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 213-214
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 215
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 217-218
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 218-219
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 219-220
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 220
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 220-221
- ↑ 14,0 14,1 Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 221
- ↑ 15,0 15,1 Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 222
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 223
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 224
- ↑ 18,0 18,1 Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 225
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 226
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 227-229
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 251-252
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 252-253
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 230
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 231
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 232
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 233-235
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 236
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 237
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 237-238
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 230-231
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 238-240
- ↑ 32,0 32,1 Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 240
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 241
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 242-243
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 243
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 243-245
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 245-246
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 245
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 246-247
- ↑ 40,0 40,1 Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 247
- ↑ 41,0 41,1 Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 248
- ↑ 42,0 42,1 Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 249
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina. (2020) Eesti Keele Käsiraamat. Tallinn: Eksa. lk 250