Võro keele aolugu

Läteq: Wikipedia

Võro keele aolugu uur kõnõldu ja kirotõdu võro keele minevikun olnuid sündmüisi ja protsesse, naid seletävit lättit ja kujonõmist seoilmaaolidsõs kõnõldus ja kirotõdus keeles.

Päält sõnnouurmisõ kaias viil helümuutuisi ja naidõ järekõrda, sõnajärge, rehkendädäs ka aoluu, arkeoloogia ja geeniuurmisõ tulõmuisiga.

Vanõmb aolugu[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Üts võimalus Uurali kiili jagamisõs ja sugulusõ näütämises

Uurali keelest õdagumeresoomõ keeles[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Võro kiil om, nigu kaq tõõsõq uurali keeleq, arvadaq vällä kujonuq uurali algkeelest, midä kõnõldi mitmit tuhandit aastit tagasi kongiq Volga keskjoosu ja Uurali mäki vaihõlidsõ maa-ala pääl. Keeleuurijidõ ettekujotusõq ommaq esiqsugumadsõq – om arvat, et uurali algkiilt kõnõldi 5000 aastakka[1][2] vai hoobis 2000 aastakka tagasi. Tuust aost ommaq võro kiilde alalõ jäänüq näütüses rasõhusõ pandminõ edetsilbi pääle, vabahelle kokkokõla ja väega mitmõq sõnatüveq (nt *mośki- 'mõskõq', *säwni, 'säünäs').

Võro kiil ei olõq uurali algkeelest õkva vällä kasunuq, tuhandidõ aastidõ joosul om kõnõld ka mitmit tõisi vaihõalgkiili, nii om arvat, et aoluu joosul om kõnõld ka soomõ-ugri, soomõ-permi, soomõ-volga, õdagumeresoomõ ja lõunõeesti algkiilt[3]. Egäst jaost om midägi alalõ ka võro keelen, tuu tähendäs, et võro keelel om ütitsit sõnno kõigi uurali keeliga. Sääntsit hargnõmiisi näüdätäs inämbüisi keelepuiõga, vahtsõmbal aol ka skeemega.

Parhilla arvatas, et õdagumeresoomõ kiili kõnõlõjidõ edevanõmbaq jovviq Õdagumere viirde 3200–2800 aastakka tagasi[4]. Arvadaq tulliq õdaguuurali keele kõnõlõjaq Kesk-Vinnemaalt Baltimaiõ ala pääle viiteid piten, tähtsämbit jõki oll' Väinä (läti keelen Daugava) jõgi. Õdagumere hummoguveeren elliq tuud aigu vana põh'agermaanlaisi edevanõmbaq, säält saiõ kiilde alggermaani lainsõnno[5]. Tiikunna pääl ja Kesk-Baltin eläden käveq õdagumeresuumlasõq ja balti hõimoq pall'o läbi, olliq segäabieloq, eleti üten[6]. Kõigin õdagumeresoomõ keelin om pall'o sõnno balti keelist, muutu ka keele stuktuur – näütüses üteldäs seo ilma aigu ilosa latsõlõ, vanõmba uurali keele muudu olnuq tuu illos latsõlõ.

Õdagumeresoomõ ütisüsest lakjaminek[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Võro kiil om üts lõunõeesti keelist, miä om õkva kujonuq õdagumeresoomõ algkeelest. Säält ommaq kujonuq ka tõõsõq õdagumeresoomõ keeleqsoomõ, kar'ala, vepsä, lüüdi, isuri, vad'a, eesti, liivi. Neo ommaq keeletiidüsligun mõttõn lähküq sugukeeleq, olkõ, et eestläne saa-aiq kiilt oppamaldaq hariligult soomõ keelest arvo.

Õdagumeresoomõ algkiil jaetas inämbüisi kolmõs[7][8][9]:

1) varahanõ õdagumeresoomõ algkiil, midä kõnõldi umbõs 2500 aastakka tagasi;

2) kesk-õdagumeresoomõ algkiil, midä kõnõldi umbõs 2500–1800 aastakka tagasi;

3) illahanõ õdagumeresoomõ algkiil, midä kõnõldi umbõs 1800–1600 aastakka tagasi.

Ku kaiaq erijuuni, miä ommaq olõman lõunõeesti keelin, aq mitte tõisin õdagumeresoomõ keelin, om selge, et lõunõeesti hõimokiil läts õdagumeresoomõ keeleütsüsest lakja kesk-õdagumeresoomõ aovaihõl, umbõs 2500–1800 aastakka tagasi[10].

Helüoppus[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Võro keelen ommaq olõman helüq, midä põh’aeesti keelen vai ülepää tõisi õdagumeresoomõ kiili seen ei olõq:

  • afrikaat, miä või ollaq kõva (tsirk, leibä kütsäq) vai pehmeq (köüds, tä küdsä). Nt sõnan pütsk olõva afrikaadi vastit om nätäq õnnõ hummogupoolitsidõn soomõ-ugri keelin[11].
  • õ-harmoonia, miä om kaonuq eskiq soomõ keelest[12][13], nt *panë '(tä) pand' > soomõ (hän) panee, võro (ma) panõ.
  • kurgupeethelü, miä om õdagumereoomõ *t ja *k, analoogia mõol ka *h ja *n asõmõl[14][15].

Lõunaeesti keelen om nätäq helümuutuisi, mink poolõst om lõunaeesti kiil kõigist tõisist õdagumeresoomõ keelist tõistmuudu: *koktu > kõtt : kõtu, eesti keelen om sama sõna hoobis kõht : kõhu ja soomõn kohtu : kohdun. Niisama om muu õdagumeresoomõ “vaht, vaahto” vatt, “kaht, kahta” kattõ ja “kahe, kahden” katõ. Tõõnõ vana muutuminõ om *ükte > üts : üte; tõisin õdagumeresoomõ keelin om tuu üks : ühe (yhden). Õnnõ lõunaeesti ja liivi keelen om ei asõmõl ai: sain, saisma.

Helümuutus om johtunuq ka käänüsselõppu: seenütlejä käänüsse lõpp om võro keelen -n, -h vai -hn. Varahadsõ õdagumeresoomõ seenkäänüsse lõpust *-sna om tõisin õdagumeresoomõ keelin saanu -ssa vai -s, õnnõ lõunaeestin ja ütsikin soomõ murdin om tuust edimält saanu *-hna ja sis -hn, -h vai õnnõ lõunaeestile umatsõlt -n: mõtsahn ~ mõtsah ~ mõtsan.

Mooduoppus[16][toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Tegosõnaq jagosiq vanan lõunaeesti keelen kattõ ülembpüürdkunda. Üten olliq sõnaq, mink olõvigu ütsüse kolmas käänüs oll' ilma lõpuldaq: saa, süü, tege, tulõ. Tõõsõn lõpõs olõvigu ütsüse kolmas käänüs s-ga: jutustas, virisäs. s-tunnus tulõ ette ka mitmusõ kolmandan käänüssen: jutustasõq, virisäseq.

Lõunaeesti tegosõnavormõ tegemine om uma vanaperälise olõgi poolõst küländ üttemuudu soomõ keelega, a ette tulõ ka suuri vaihit alossäädüisin. Võro keelen ei olõq eitämistegosõnna (soomõ en 'maq ei', et 'saq ei'), aq om olõman olõvigu eitämisesõna ei ja mineväao eitämisesõna es. Ku põh’apuulsin õdagumeresoomõ keelin hoitvaq eitämiseq olõvikku ja lihtminevikku lahon lõpuldaq tegosõnatüvi ja minevigu kesksõna (eesti: ei tee : ei teinud), sis võro keelen jääs mõlõmbahe vormi alalõ tegosõnatüvi: ei tii : es tii.

Vahtsõmb aolugu[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Võro kiräkeele luumisõ mõtõq üteldi edimäst kõrda avaligult vällä 1988. aastagal värskilt luudu Võro Keele ja Kultuuri Fondi tüükavan. Tõsitsõmpa naati võro keelestandardi luumisõ ja kõrraldamisõga pääle perän Võro Instituudi asotamist 1995. aastagal. Om avaldõt kiräviisi ja keelestandardi põhimõttit ja võro kiräkeelen soovitõduidõ sõnamuudõ nimekirjo.

Võro keele ja kultuuri kaitsõs, uurmisõs ja edendämises luudi 1995. aastagal riigiasotus Võro Instituut, miä kõrraldas ka võro keele oppamist ni pruuv võro kiilt ütiskunnan avvo sisse nõstaq ja vahtsõst laembahe pruuki saiaq. Võro kiilt opatas mitmõn koolin kõrra nädälin, a üttegi kuuli egaq klassi, kon võro kiil olõsiq oppamisõ keeles, olõ-õiq. Korgõkooli jaon saa võro kiilt oppiq Tarto Ülikoolin. Võrokeeline aoleht Uma Leht ilmus kats kõrda kuun. Riik ei tunnistaq võro kiilt ammõtligus keeles. Võro kiil kuulus üten tõisi Eesti põlitsidõ piirkundliidsi ja veidembüskiiliga Eesti Piirkundliidsi ja Veidembüskiili Ütisüste.

Seo ilma aigo tunnõtas võro kiilt põhilidsõlt ku kirändüse, tiatri, rahva- ja popmuusiga kiilt. 2004. aastaga Eurovisiooni lauluvõistlusõl Istambulin oll' Eesti iist välän andsambli "Neiokõsõq" võrokeelidse lauluga "Tii". 2022. aastagal tull' Kalla Urma tõlkõn vällä "Kalõvipoig" võro keelen.

Lätteq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

  1. Janhunen, Juha 2009. Proto-Uralic – what, where, and when? – The Quasquicentennial of the Finno-Ugric Society. (Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 258.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 57–78. lk 68.
  2. Kortlandt, Frederik 2019. On the reconstruction of Proto-Uralic. – (Eds.) S. Junttila, J. Kuokkala, Petri Kallio rocks. Liber semisaecularis 7.2.2019. Helsinki: Kallion Etymologiseura, 11–14.
  3. Prillop, Külli; Pajusalu, Karl; Saar, Eva; Soosaar, Sven-Erik; Viitso, Tiit-Rein 2020. Eesti keele ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. lk 22-23.
  4. Lang, Valter 2018. Läänemeresoome tulemised. Tartu Ülikooli kirjastus. lk 204
  5. Prillop, Külli; Pajusalu, Karl; Saar, Eva; Soosaar, Sven-Erik; Viitso, Tiit-Rein 2020. Eesti keele ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. lk 24
  6. Prillop, Külli; Pajusalu, Karl; Saar, Eva; Soosaar, Sven-Erik; Viitso, Tiit-Rein 2020. Eesti keele ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. lk 24
  7. Kallio, Petri 2015. The Language Contact Situation in Prehistoric Northeastern Europe. – (Eds.) R. Mailhammer, T. Vennemann gen. Nierfeld, B. A. Olsen, The Linguistic Roots of Europe: Origin and Development of European Languages. Copenhagen: Museum Tusculanum Press, 77–102.
  8. Junttila, Santeri 2019. Kantasuomen keskivokaalit ja jälkitavun U. – (Toim) S. Junttila, J. Kuokkala, Petri Kallio rocks. Liber semisaecularis 7.2.2019. Helsinki: Kallion Etymologiseura, 48–52.
  9. Prillop, Külli; Pajusalu, Karl; Saar, Eva; Soosaar, Sven-Erik; Viitso, Tiit-Rein 2020. Eesti keele ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. lk 25.
  10. Sammallahti, Pekka 1977. Suomalaisten esihistorian kysymyksiä. – Virittäjä 81 (2), 119–136.
  11. Kallio, Petri 2012. The prehistoric Germanic loanword strata in Finnic. – (Eds.) R. Grünthal, P. Kallio, A Linguistic Map of Prehistoric Northern Europe. (Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 266.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 225–238.
  12. Pomozi, Péter 2002. Võru ja ungari keele vokaalharmoonia ühisjooni – juhus või ajalooline taust. – (Toim) K. Pajusalu, J. Rahman, Väikeisi kiili kokkoputmisõq. Väikeste keelte kontaktid. (Võro Instituudi Toimõndusõq 14.) Võru: Võru Instituut, 52–59.
  13. Kallio, Petri 2014. The diversification of Proto-Finnic. – (Eds) J. Ahola, Frog, C. Tolley, Fibula, fabula, fact: The Viking Age in Finland. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 155–170.
  14. Iva, Sulev 2003. Võro kõrisulghäälik. − Lõunaeesti häälikud II. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised, 27. Tartu: Tartu Ülikool.
  15. Iva, Sulev 2013. Võro ja seto kõrihäälikud h ja q. − Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat, XI-XII, 102–116.
  16. Evar Saar. Võro kiil. Keele aolugu. Võro instituut. Pruugit 23.06.2022.