Võro kiräkiil
Võro kiräkiil om päämidselt Lõunahummogu-Eestin pruugitava piirkundlidsõ keele, võro keele kirälik, standardiseerit muud.
Aolugu
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Vastakaalus väiku kõnõlõjidõ hulgaga kiili häömisele ja suuri võidukäügile om pall'odõn maailma main arvo saad, et väikeisi kiili om vaia alalõ hoitaq ja arõndaq. Viimätsil aastakümnil om huugu saanuq ka väikeisi õdagumeresoomõ kiili edendämine. Võro kiräkeele luumisõ mõtõq üteldi edimäst kõrda avaligult vällä 1988. aastagal värskilt luudu Võro Keele ja Kultuuri Fondi tüükavan. Mõtõq sai kimmüst manoq perän edimäst võrokeelist suvõülikuuli Kaikal 1989. aastagal. Tõsitsõmpa naati võro keelestandardi luumisõ ja kõrraldamisõga pääle perän Võro Instituudi asotamist 1995. aastagal. Om avaldõt kiräviisi ja keelestandardi põhimõttit ja võro kiräkeelen soovitõduidõ sõnamuudõ nimekirjo. Võro keele esiqsugutsit tasandiid om kujotõt ku pürämiidi, mink põh'an ommaq väega vanaq lõunaeesti keele murdõq ja otsan uus võro standardkiil. Naidõ vaihõlõ jääseq paigapäälidseq kõnnõkeeleq ni liino ja sotsiaalsidõ rühmi kõnnõpruugiq.
Kiräviis ja õigõkirotus
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Võrõ keele standardisiirimise alostusõn sai tõsitsõs proovikivis kiräviie küsümüs. Pakuti vällä mitmit kiräviievariantõ, minkast edimädseq ilmuq jo 1988. aastagal. 1995. aastagal luudu Võro Instituudi ütes edimädses ülesandõs oll' kiräviie küsümüsen ütidse keele löüdmine. 1995. aastaga 31. rehekuu pääväl kogosi Eesti Keele Instituuti Võro Instituudi puult kokko kutsut kiräviiekomisjon (Hao Paul, Helbi Toomas, Jüvä Sullõv, Kasagu Enn, Palli Valdek, Pälli Piitre, Suhosõ Seppo, Tendri Tõnu, Viikbergi Jüri, Viitso Tiit-Rein). Lepüti kokko võro ja seto keele ütine kiräviis, miä om alamban ant üten võro tähistü ja illatsõmpi Võro Instituudi keele tüürühmä puult hääs kitetüide õigõkirotussäädüisiga.
Ladina alostähistüt ja eesti tähistüt võro keele perrä kobõndõn om saad võro tähistü, miä om Võro-eesti sõnaraamatun ant järgmädsen kujon
Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Qq Rr Ss (Šš) Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) Yy (Zz) (Žž) ´
Sulgõ seen ommaq võõrtäheq. Võõrtähti pruugitas õnnõ võõrkeelitside sõnno ja võõrkeelitside vai vanna muudu kiräviisin nimmi kirotamisõs. Tähte c pruugitas kuikivõrd ka luulõn ja ilokirändüsen. Tähte f pruugitas õnnõ võõrsõnon.
- Täheq q ja y olõ-i võro keelen võõrtäheq. Täht q märk kakkõhellü (kurgupeethelü, näütüses maq, kaeq, kalaq) ja y korgõt, i-poolist õ-hellü (sys, nyna, myyk). 2005. aastaga kiräviieparanduisi perrä kirotõda-i korgõt õ-d inämb y-tähega, a hariligu õ-ga.
- Võro kiräviien märgitäs ka peethelle pehmehüst. Tuud tetäs võro tähistün löüdüvä pehmehüsmärgiga ´, miä käü tähe kotsilõ vai perrä. Nii saiasõq pehmehüsmärgiga täheq: B́ b´ D́ d´ F́ f´ Ǵ ǵ H́ h́ Ḱ ḱ Ĺ l´ Ḿ ḿ Ń ń Ṕ ṕ Ŕ ŕ Ś ś T́ t´ V́ v́. Ku kõrvuisi om mitu pehmehünüt peethellü märkvät tähte, sis pandas pehmehüsmärk õnnõ perämädsele, nt pall´o, arst´, pand´. Pehmehüst võidas lihtsüstedült märkiq ka üläkomaga tähe takan, nt koŕaś asõmal kor'as' (nii om hariligult tett ka võro Vikipeediän). Pehmehüst ei märgitäq i ja j iin, nt palli, karja ja viil mõnõn posits'oonin, kaeq täpsämbähe artiklist võro kiräviis).
- Nõstõtuid keskkorgit ülipikki vabahelle kirotõdas võro kiräviien ii, uu, üü, tuu tähendäs sammo tähtiga ku korgit vabahelle, nt kiil, keele, kiilt, kuul, kooli, kuuli, küük, köögi, küüki. Nõstõt keskkorgõ ülipikk õ kirotõdas hariligu õ-ga: mõõk, mõõga, mõõka (inne 2005. aastaga paranduisi kirotõdi taa y-ga: myyk, mõõga, myyka).
- s kirotõdas sõna lõpun üte tähega, ku tä om lühkü, nt viis, kuus, kaas, raas vai puulpikk, nt katus, parandas, suurõs, tetäs, makas, miis, kaes, ja katõ tähega, kui tä om pikk, nt mass, päss, huss, häüss, poiss, kauss.
- h kirotõdas üte tähega, ku tä om lühkü, nt raha, ilosahe, vai puulpikk, nt tah mõtsah, ja katõ tähega, ku tä om pikk, nt rahha, kihhä. Pikk h kirotõdas siski üte tähega pikä vabahelü vai katsikvabahelü perän, nt maaha, tüühü, vaihõl, laiha, ja neläsilbiliidsi sõnno kolmandan silbin, nt rabahama, unõhuma, saisahutma, kabõhõnõ, sagõhõlõ.
- j saa sõna lõpun ollaq õnnõ i perän, nt tekij, näkij, muido om sõna lõpun i, nt vitäi, petäi, jallai. Sõna seen i perän jääs j märkmäldä (vaia, saia, kaiaq, saiõ, kaiõ), vällä arvat tegijänimejakun -ja/-jä (nägijät, tegijil). Lühkü j kirotõdas üte tähega, pikk ja ülipikk katõga (pikk j või ollaq kirotõt ka i-ga), nt maja, osakäänüs majja (vai maia), sissekäänüs majja.
- Tagaeitüst märgitäs sidekriipsu ja eitüslõpuga vai (harvõmb) terve eitüssõnaga, nt olõ-(õ)iq ja olõ-(õ)s, nätä-(ä)iq ja nätä-(ä)s vai olõ eiq ja olõ es, nätä eiq ja nätä es.
Võro standardkiräviien ommaq ilmunu Võro Instituudi välläandõq ja suurõmb jago muist võrokeelitsist välläandist. Koolõn käü võro keele oppus standardkiräviien matõrjaalõ perrä.
Võro keelestandard
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Keele ütelidsembäs tegemist om peet tähtsäs inne kõkkõ opimatõrjaalõ, ümbrepandmiisi, seletüisi ja ammõditekste man. Hoolõga om ütelidses tett näütüses võrokeelidse lugõmigu, aabidsa ja inämbüisi ka tiidüstekste vai naidõ võrokeelitside ümbrepannussidõ vai kokkovõttidõ kiil.
Võro keelestandardi küsümüsen om vastakaidsi arvamiisi. Ütelt puult tahetas, et taa põh'andunu võimaligult vana, puhta ja eesti kiräkeelest tõistõ olõva võro keele variandi pääle. A om ka arvat vastapiten ja soovitõt standardkeele põh'as pruukiq tasandunumbat Lõuna-Eesti keskmäst keelekujjo, miä olnu lähkümb umaaolidsõlõ Tarto kiräkeelele vai vähämbält rehkendänü rohkõmb vanan lõunaeesti kiräkeelen vällä kujonuidõ traditsiuunõga.
Võro-eesti sõnaraamatun om peet tähtsäs alossäädüses käänüselõpuvariantõ n/h ja peräsilbi u/o kompromissi, midä om seletet järgmäidsi punktõga:
- Olõ-i ant variantõ, kon om peräsilbi o asõmõl u, nt talo asõmõl talu.
- Kolmõst võimaligust võro seenkäänüse lõpust -n, -h ja -hn om kombineerit lõpp -(h)n, nt mõtsa(h)n.
- Lõppu -(h)n või lukõq kolmõ muudu: -n, h vai -hn, ja peräsilbi o asõmõl või lukõq u.
- Näütelausin ja sõnaraamadu saatõtekstin om siski pia alasi pruugit peräsilbi o- ja seenkäänüse n-ga muudõ ku Võromaal kõgõ rohkõmb levinüid ja võro kiräkeele loomuligus standardis kujonuid.
Ütsikide tülüliidsi keelejuuni vaihõl kompromissi löüdmise kõrval om võro keele standardisiirimise päämises ülesandõs ja alossäädüses olnuq tasakaalu saaminõ maksimaalsõhe vanaperälidses tettü kontsõntreeritült võroperälidse ja n.ü Lõunõ-Eesti keskmädse vaihõl. Taa alossäädüse perrä om kõgõ inämb käüt Võro Instituudin vällä antuidõ opimatõrjaalõ keele man, selle et tahetas, et latsõq opnuq kõrralikku ja tsurkmalda võro kiilt, a et oppus käü võro keeleala väega mitmõn nukan, sis om opimatõrjaalõn proovit võro keele murdidõ väega terävähe ütstõõsõst lahkominejit juuni ärq hoitaq, et kiil olnuq kõigilõ nukõlõ võimaligult üttemuudu vastavõetav.
Võro kiräkeele vahtsõndaminõ
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Võro kiräkeele vahtsõndamisõs om proovit luvvaq vahtsit sõnno liitmisõ ja tulõtamisõga, nt alossäädüs ‘põhimõte’, pääjuht ‘direktor’; teedüstü ‘fail’, hüvvütämä ‘rikastama’. Olemanolõvilõ sõnolõ om ant vahtsit kõrvaltähendüisi, nt helü ‘hääl’; vahtsõnõ tähendüs häälik; kelmeq ‘(looduslik) kile, kest; kelme’; vahtsõnõ tähendüs: (polüetüleen- vm tehis)kile. Om lainat ka eesti ja soomõ keelest, a peris uma võro sõnavara alalõ hoitmisõs om üle võet võimaligult veidüq sääntsit sõnno, mink kotsilõ om võro keelen uma sõna olõman. Võõrsõnno pruukmisõ man om peet kõgõ tähtsämbäs naidõ kõrralikku mugandamist ja võro keelekõrda sünnütämist, miä pidänü käümä selgide, lihtside säädüisi perrä.
Kaeq ka
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Kirändüst
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]- Iva, Sulev (2007): Võru kirjakeele sõnamuutmissüsteem. Dissertationes Philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 20, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Võrgon: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/4860/1/iva_sulev.pdf.
- Jüvä, Sullõv (2002): Võro-eesti synaraamat. Võro Instituudi toimõndusõq 12. Tarto-Võro.