Säländü
Säländü om pikk kitsas äkilidse kaldõga vallikujolinõ maakujo, miä om kujonuq ijästüjõki saistuisist.[1]
Säländüq ommaq hariligult 30–50 miitre korgudsõq ja 10–30 kraadidsõ pervekaldõga mäesäläq, miä ommaq vällänägemiselt raudtiitammi muudu.[2] Tuuperäst om näid sakõstõ aoluulidsõlt tarvitõt ka kuq teid. Säländüq võivaq juuskõq saast miitrest kooniq mitmõ kilomiitreni. Mitmõst säländüst kuustuvaq säländüsüstemiq võivaq ollaq kooniq 100km pikkudsõq.[3]
Kujo saaminõ[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Suur osa Eesti säländüid ommaq arvadaq kujjo võtnuq ijästü lahkin, minka häste seletüs näide vingõrdaminõ ja saistuisi terri suurusõ vaelduminõ. Kuq suur maaijä jäi ohembas, tekkü ijästühe hulga lahkit, kon ijäst pervi vaihõl joosivaq marulidsõq sulamisviiq. Neoq kannivaq edesi ja sordõvaq ijäst vällä sulanuq moreeni. Peris vällänägemise saivaq säländüq viil perän jõõpervi ümbre olõvaidõ ijäsaino sulamisõga, ku voolusängü vai käüki täütnüq saistusõq vaiovaq lakka ja inneskidsest jõõ voolukanalist sai muust maast korgõmb pistüline vall.[2][3] Kuigi säländüq kuustusõq ijästüjõõ saistuisist, või ijästülahkin ja -käügen tekkünüist säländüist löüdäq kaq moreeni läätsi ja kivimüräkit, miä ijälahkidõ sainost vai käüke laest ommaq vällä sulanuq ja voolusängü sadanuq.[3]
Ijästü käügin tekkünüq säländüq ommaq küländ korgõq ja äkilidse kaldõga (harisäländüq) ni kuustusõq jämmembast matõrjaalist, miä and tunnistust rutulidsõst vai esiki pistüsselidsest voolust käügin.[3] Säländüide ja kuntõ vaihõl lövvüs ka üleminegikujjõ, miä võisõq tekküdäq ijäalossidõn käüken näide vaihtpidämäldäq kokkosadamisõ ja sulgmisõ peräst, miä es lupaq kakkõmaldaq säländüvallõ vällä kujonõdaq.[2]
Ijästü lahkõn tekkünüq säländüq ommaq keskseltläbi laugõmbidõ kaldidõga ja lausikumba laega. Sääntseq lahkin tekkünüq vallsäläq om käänülidseq ja kuustusõq piinümbäst saistusõmatõrjaalist (ruus, liiv). Aoga muutuvaq ijästülahkõq ja näiden joosnuq jõõq laembas, minkperäst kahasi ka jõki vii voolukibõhus ja viijoud, minkperäst nakas’ säländü saistusõmatõrjaali teräjämehüs kahanõma alt üles. Perän lahkõ laembas minemist läts’ ka vesi jõõn alla, miä võisõ lahkõ lakjusõn ümbre saistudaq sääl joba korjunuq saistuisi, tetäs säländu lakõ seoga tasatsõmbas. Arvadaq ommaq niimuudu kujonuq lajaq, pikkukihilidseq ja tasadsõ laega lavasäländüq, miä tõõnäolidsõlt tekküväq lak’on ja nõrga läbivooluga lahkin.[3][2]
Säländüq võivaq tekküdäq kaq ijästü veere ette, ijästüalossidõ käüke ja ijä lahkin juuskvaidõ jõõjõki saistuisi korjumisõl näide jõõsuuhtõ välänpuul ijästüt, kohe tegüneseq viuhkakujolisõq esiqpoolisusõq hannagaq tähe säländüq. Näide ijästüpoolitsõn otsan om saistuminõ tegüsämb, minkperäst om taa kaq korgõmb ja kuustus jämmehidembäst saistuisist (munaganõ vai kivinõ ruus) ni näide kavvõlidsõmb ots om laugõmb ni piinümbist saistuisist (piinruus ja liiv). Sääntseq säländüq võivaq ijästü taganõdõn otsõst kokko kassuq ja seoga luvvaq pikki säländühahilit.[3] Niisamatõ võivaq ijästü lahkist vällä juusknuq jõki deltakuhiliguq külgil päält kokko kassuq, tähüsten ijästüveere kotust.[2] Sääne säländüide tekkümine om ütesugunõ sanduridõ tekkümisega, aq lätt lahko perämädsest õnnõ vallikujolidsõ plaani ja vähämbä lakjusõ poolõst.[3]
Säländüq Eestin[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Säländüq võivaq juuskõq täämbädse päävä maakujon loogigavastalidsõlt, kon näütüses säländü kavvõlidsõmb ots lätt kaldõst üles vai säländü juusk risti vai põiki üle oro, midä vabalt vuulav vesi tetäq ei saasiq. Tuu näütäs, et ijäkäügen võisõ ollaq pitsüssilläq vesi, õt tuu kaldõst üles juusk’ vai ijästüjõõq võisõq ollaq ijästü seen päälüskõrrast korgõmbal ni jõõsaistusõq vaiovaq maapinna pääle viil perän ijä sulamist, minkperäst alospinna kujo ijästüjõõ sängü es-mõotaqki.[3] Arvadaq ommaq inämbähe sääntseq säländüq tekkünüq ijästükäügen.[2]
Eesti kõgõ parõmbahe panõhtunuq pikisäländüq (ijästü liikmisõ tsihin) ommaq Pandivere korgõmaal, põikisäländüq (ijästü liikmisõga risti), aq Õdagu-Eestin.[1]
Kaeq ka[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Lätteq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 VE. 2006. oos. Pruugit 24.04.2021. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/oos3
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Raukas, A. (1995). Eesti Loodus. (Lk 143, 152–153, 156). Tallinn : Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Entsüklopeediakirjastus
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Kalm, V. (2014). Liustike ja mandrijää geoloogiline tegevus ning põhilised pinnavormid. Ü. Mander, Ü. Liiber. Üldmaateadus : õpik kõrgkoolile. (lk 182–183). Tartu : Eesti Loodusfoto.