Pututaminõ

Läteq: Wikipedia
Mineq üle: juhtminõ, otsminõ

Pututaminõ om üts viiest meelest.

Pia kõigin paigon tund iho ärq, kui midägi timä külge putus, selle et pia kõigin paigon lövvämiq pututamisõ närve. Noidõ närve otsaq küünüseq kooni ihonahani, mink all nimäq lakja ommaq laotõduq. Et mi ihonahaga as'olõ külge putu, sõs üteldäs, et pututamisõ miil ihonaha sisen uma asõmõ om saanuq. Pututamisõ läbi saamiq miiq tundma, kas üts asi lämmi ehk külm, kõva ehk pehmeh, sille ehk kahrõq om. Kohe kõgõ inämb pututamisõ närve kokko tulõ, sääl om meil ka kõgõ hõrnõmb pututamisõ tundminõ, nii keele otsa, sõrmõotsõ ja mokkõ sisen. Kon noid närve sukugi ei olõq, nii kui küüdsi ja hiussidõ sisen, sääl ei olõq meil ka pututamisõ tundmist sukugi. Mii kui muuq närviq, lääväq ka pututamisõ närviq viimäte pääaiu sisse kokko, kon vaim pututõtust as'ast arvo and.

Kirändüs[toimõndaq]

  • Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamatun "Looja ees", Tarto, 2005.