Rõugõ muinastalo

Läteq: Wikipedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Rõugõ muinastalo ehitüs poolõ pääl.

Rõugõ muinastalo om ravvaao ehitüskommõtõ perrä raotuq talo Võromaal Rõugõ ürgoro veerel, miä om mõtõlduq egäsugumatsidõ arkeoloogiaeksperimentide tegemises. Talo hoonõq – elämü, laut, ait, pinokoda ja sepikoda – ommaq kõik ehitedüq niimuudu, kuis naq võisiq ildansõmbal ravvaaol vällä paistuq. Huunidõ man om pruugituq nii pallo vannu mooduga tüüriistu ku sai ollaq – kirvit, puraskit, oherdit ja liimeistrit.

Muinastalo lähkün ommaq viikingiaignõ liinamägi ja külä asõ. Näilt om joq 1950. aastidõl välläkaibmistõl löütüq tarõpõrmandit, ahjokottusit ja ärpalanusi sainapalke, migäst om prõllagi muinastalo huunidõ ehitüse man pallo abi olnuq. Ka ildambast aost alalõ püsünüq palkhoonõq ommaq paknuq hulga tarkuisi, midä är pruukiq.

Mõtõ luvvaq Eestin sääne kotus, kon saasi tetäq muinastiidüse katsetuisi ja esi pruuviq, kuimuudu vanast inõmisõq elliq ja tüüd teiq, sündü Kobrusepa (Pajuste) Viire pään Taanimaal Lejren nättüq vanaao keskusõ muuduvõtul[1]. Käsitüüoppaja Kobrusepa Tiidu ja pallodõ esiqtahtlidsidõq inõmiisi abiga naati joq 2010. aastagal ehitüsega pääle[2].

Hoonõq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Edimädsenä sai 2011. aastagal valmis elämü. S’oo om 30 ruutu suur ni täl om üten nukan kivvõst laotuq keres. Korstnat egaq aknit tarõl es olõq, savu välläaomise jaos ummavaq sainan õnnõ kats väikut mulku. Palgivaheq ommaq täüdedüq samblaga ja kaet savikõrraga. Ka põrmand om tambit lamba- ja hobõsõsitaga sekät savist. Katusõlõ ommaq mitmen kõrran säätüq lahkamiq kõotohku, midä katvaq kisklavvaq[3]. Õt selges tetäq, kas tarõq õks sai lämmi ja kimmäs, elliq 2012. aastaga talvõl viis arkeoloogiaüliopilast nädälijago tarõn. Tullgi välläq, et tarõ püsüs peris lämmi eski sõs, kuq välän oll väigä ilmadu külm[4].

Pääle elotarõ naati 2013. aastagal tegemä aita, sepikoda ja pinokoda, prõllaq om kõgõmadsõq vahtseimb hoonõ tahraga laut[5]. Egä hoonõ man om pruuvduq veidükene esimuudu ehitüsvõttit – näütüsest sepikual om katus katõduq mättidega, a aidal pilliruuga. Sepikua kõrval om joq mitu aastit Rõugõ lättidest ja ujjõst kor’atuq maagist kostutatuq rauda – tuu tüü jaost sais välän savist esimuudu ahokõnõ[6].

Tegemiseq talon[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Muinastalon kõrraldadas egä suvi muistidsidõ töie oppamist Tarto Ülikooli arkeoloogia ja Viländi Akadeemia käsitüü üliopilasilõ. Joq kolm aastakka om ütel hainakuu puulpühäl kõrraldatuq muinaspäivä, kon kõik huvilidsõq võivaq tulla kaemaq vai eski ummi kässiga pruuvmaq egäsugumadsi vanaaolidsi tüüvõttit ja tapõluskunsti, kullõmaq loengit ja muusikat[7].

Välislingiq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Muinastalo ammõtlik kodoleht

Viitõq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

  1. Viire Kobrusepp, Anti Lillak (2014). Rõuge – muinasajast muinasmajani. Tartu: Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia osakond. Lk 43
  2. Viire Kobrusepp (2015). Rõuge muinasmaja tegemised. Pilk minevikku, olevikku ja tulevikku. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2014. Lk 39.
  3. Viire Pajuste. "Noorema rauaaja eluhoone rekonstrueerimine. Arheoloogiline eksperiment Rõuges 2010–2012. Magistritöö. Tartu Ülikool. Tartu, 2012.
  4. Anti Lillak. "Muinastalv. Mälestused tuhande aasta tagusest pakasest, lumest ja suitsust." Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb, 2. veebruar 2017. https://blog.erm.ee/?p=9419
  5. Ragnar Saage, Andres Järvpõld (2019). Huunide ragomisest ja ravva tsagamisest. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2018. Lk 60.
  6. Andres Järvpõld, Ragnar Saage (2017). Hoogsalt kerkinud muinastalu ja Rõuge raud. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2016. Lk 40–41.
  7. Ragnar Saage, Jaana Ratas (2018). Kuumad võtted Rõuges. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2017. Lk 46–47.