Astmõvaeldus

Läteq: Wikipedia
Jump to navigation Jump to search

Astmõvaeldus tähendäs tuud grammatilist nätüst, kon peethelüq vaeldusõq sõnatüve seen sis, ku sõnna käänetäs, nt sõnnon kurg'  : kurõ (vaeldus rg : r) ja kõtt : kõtu (vaeldus tt : t). Astmõvaeldus om harilik inämbüsen õdagumeresoomõ keelin, nt võro, eesti, soomõ keelen, vällä arvaduq vepsä ja liivi kiil'. Mitmõn saami keelen om olõman ka säänest muudu nätüs (nt põh'asaami keele guolli : guoli ’kala’, kon om vaeldus ll : l).

Õdagumeresoomõ keelin[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Eesti ja soomõ keelen om kombõs pitäq astmõvaeldusõs tugõva (TA) ja nõrga astmõ (NA) vaeldumist, säälhulgan eesti keelen pikkusvaeldus (nt TA pakki : NA paki) ja laadivaeldus, kon sõna sisehelüq muutusõq (nt TA `valda : NA valla). Pikkusvaeldusõn tulõ astmõvaeldus vällä tuust, et pikkusastmõq (II vai pikk astõq ja III vai ülipikk astõq) vaeldusõq. Eesti keelen om viil I vai lühkü pikkusastõq, a tuud ei loedaq pikkusvaeldusõs. Soomõ keelen om umalt puult õnnõ kats pikkusastõt, lühkü ja pikk, ja astmõvaeldusõs peetäs õnnõ täüs'peethelle (k, p ja t) vaeldumist, nt seppä : sepän ’sepp : sepä’ ja lupa : luvan ’luba : loa’. Soomõ murdin om ka tõisi helle pikenemist mõnin sõnamoodõn (nt Oulu murdõn tulen : tullee ’(ma) tulõ : (ta) tulõ’), kon edimäne silp om lühkü ja tõõsõn om pikk vabahelü, a tuud nimitedäs geminatsioonis.

Võro keele astmõvaeldus om keerolidsõmb tuuperäst, et tuun om pääle tugõva ja nõrga astmõ ka pikenüq ja ülipikenüq astõq. Om sõnno, mink paradigman tulõvaq ette kõrragaq kõik neli astõt ja kon om nii laadi- ku pikenemisvaeldus, nigu sõna luba : lua : lupa : luppa. Neist luba om tugõvaastmõlinõ ja lua nõrgaastmõlinõ, a osakäänüse vorm lupa om pikenün astmõn ja sissekäänüse vorm luppa ülipikenün astmõn.

Ku sõna põhimuud om tugõvan astmõn ja nt umakäänüs nõrgan, sis nimitedäs astmõvaeldust nõrgõmbasminejäs, a ku om vastapiten, om astmõvaeldus tugõvambasminejä:

Nõrgõmbasminejä astmõvaeldus

Käänüs astõq võro kiil' eesti kiil' soomõ kiil'
Nimekäänüs T kuld kuld kulta
Umakäänüs N kulla kulla kullan
Osakäänüs T `kulda `kulda kultaa

Tugõvambasminejä astmõvaeldus

Käänüs astõq võro kiil' eesti kiil' soomõ kiil'
Nimekäänüs N lammas lammas lammas
Umakäänüs T `lamba `lamba lampaan
Osakäänüs N lammast lammast lammasta

Astmõvaeldus sünnüs eesti keelen innekõkkõ edimädse ja tõõsõ silbi piiril, vällä arvaduq mõnõq sõnatüübiq, nigu -lik-jakugaq sõnaq (nt kirjalik : kirjaliku : kirjalikku). Võro ja soomõ keelen tulõ aga astmõvaeldust ka peräsilben inämb ette:

  • võro kiil': raamat : raamadu : raamatut; hõrak : hõraga : hõrakat
  • soomõ kiil': raamattu : raamatun : raamattua; herukka : herukan : herukkaa

Aolugu[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Astmõvaeldus on peri tuust, et vanastõ tull' nõrk astõq vällä sis, ku sõna tõõnõ silp oll' kinnine, ja tukõv astõq sis, ku tõõnõ silp oll' vallalinõ. Näüdüssit:

Käänüs õdagumeresoomõ algkiil' soomõ kiil' eesti kiil' võro kiil'
Nimekäänüs *järki järki järg järg'
Osakäänüs *järke-δä (TA) järkeä `järge `järge
Sissekäänüs *järke-hen (TA) järkeen (murd. järkehen) `järge `järge
Umakäänüs *järγe-n (NA) järjen järje järe

Eesti ja eräle võro keelen tulõ ette ka säänest sõnatüve pikenemist, midä soomõ keelen olõ-õiq:

Käänüs õdagumeresoomõ algkiil' soomõ kiil' eesti kiil' võro kiil'
Nimekäänüs *talo talo talu talo
Osakäänüs *talo-δa taloa (murd. taloo) talu tallo
Sissekäänüs *talo-hen taloon (murd. talohon ~ talloon) `tallu `tallo

Saami keelin[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Piä kõigin saami keelin om määnegiq astmõvaeldus, vällä arvat lõunõsaami keelen.

Põh'asaami keelen om astmõvaeldusõ põhimõtõq inämb-vähemb sama ku eesti keelen: tuu tulõ ette õnnõ rasõhusõgaq ja rasõhusõldaq silbi piiri pääl ja vaeldus tugõva ja nõrga astmõ vaihõl, nt giehta (T) ’käsi’ : gieđa (N) ’käe’, rikkis (N) ’rikas’ : riggá (T) ’rikka’.

Üts suur vaih om tuu, et saami kiili astmõvaeldus võtt hindä alaq pia kõiki peethelle ja peethelükogohuisi. Tuuperäst om nt põh'asaami keelen üten umbõs 175 astmõvaelduslikku peethellü ja peethelükogohust. Päält tuu ei olõq tugõva ja nõrga astmõ köüdüs alasi ütesugunõ. Astmõvaeldust või tuu köüdüse perrä ärq jakaq tüüpehe nii:

  1. Katsikpeethelü tugõvan astmõn vaeldus ütsikpeethelügaq nõrgan astmõn: guolli : guoli ’kala’, nnu : nu ’kuu’
  2. Ülipikk katsikpeethelü (tähüstet ' märgigaq) vaeldus pikä peethelügaq: guos'si : guossi ’küläline’, f'fu : ffu ’jauh’
  3. Peethelükogohus vaeldus ütsikpeethelügaq: tni : ni ’sõna’, doahput : doabun ’kätte saama’
  4. Osalidsõlt helüline katsikpeethelü vaeldus helüldäq peethelügaq: loddi : lotti ’tsirk’, oažžut : oaččun ’saama’
  5. Peethelükogohus vaeldus tõõsõ peethelükogohusõgaq: biergu : bierggu ’liha’, kca : vcca ’päälüpiim’, suoidni : suoinni ’hain’.

Põh'asaami keelen om kolm pikkust: edimäne, tõõnõ ja kolmas pikkusastõq. Egäl peethelül ja peethelükogohusõl om üts astõq, ja astmõvaeldus sünnüs sõna seen hariligult katõ astmõ vaihõl (III : II vai II : I, mõnikõrd ka III : I). Mitmõn murdõn jääseq kolmandaastmõlidsõ peethelü iin vabahelüq ja katsikvabahelüq lühembäs, ja katsikvabahelü laad' või ka muutudaq:

  • áhčči (III) : áhči (II) /ähčii : äähčii/ ’esä’
  • guolli (II): guoli (I) /kuollii : kuolii/, a guos'si (III) : guossi (II) /kŭĕssii : kuossii/.

Lätteq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

  • Jüvä, Sullõv 2005: Võro keele astmõvaeldusõst. – Karl Pajusalu & Jan Rahman (toim.) Piirikultuuriq ja -keeleq lk 103–112. Võro Instituudi toimõndusõq 17.
  • Iva, Sulev 2007: Võro kirjakeele sõnamuutmissüsteem. Dissertationes Philologicae Estonicae Universitatis Tartuensis 20. Tartu Ülikooli kirjastus.
  • Sammallahti, Pekka 1998: The Saami Languages. An Introduction. Kárášjohka: Davvi Girji.