Haani kiil
Haani kiil' um Haanimaa ja haanigõisi põlinõ kiil'. Puht keeletiidüslidsehn mõttõhn um taa osa võro keelest (üts' võro keele keelepruukõ), a haani rahva siähn peetäs ja nimmatas taad uma hindätiidmise perrä sakõstõ haani keeles ja mitte võro keeles.
Haanimaa ello edendävä vabatahtlidsõ ütisüse Haanimiihhi nõvvokua otsussõgaq radokuu 4. pääväst 2006 ummaq synastõduq haani keele seletüs ja pääsäädüq:
- Keeletiidü perrä um haani kiil' lõunõeesti kiili hulka kuuluva võro keele Hummogu-Rõugõ murrak, miä lätt pia tervehnä kokko Vahtsõliina murrakugaq. Taa keelepruuk' käü võro keele hummogumurdõ alaq, midä peetäs ütes kygõ vanaperälidsembäs, puhtambas ja kygõ parõmbahe alalõ hoitunus võro ja lõunaõeesti keele osas. Et taa sama vana, puhas kiil' um ka võro kiräkeele põh'as, sis või haani keele seletämises ja oppamisõs abis võttaq võro kiräkeele raamaduq ja säädüq, a naist ülembäs piät pidämä haani keele esiqmuudu juuni, synno ja säädüid.
Haani keele pääsäädüq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
1. Haani keelehn pruugitas haani esiqmuudu keelejuuni ja synno.
2. Ku haani keelest lövvä-i mynt tarvilikku synna, sys tulõ tuu vällä märkiq vai võttaq võro (vai eesti vai muust) keelest ja haani kiilde sünnütäq.
3. Haani keele kirotamisõs pruugitas võro keele vahtsõt kiräviit, nii niguq tuu um ant 2002. aastagal ilmunuhn "Võro-eesti synaraamatuhn".
Haani keele esiqmuudu joonõq ja synaq:
- peräsilbi o, nt kodo, talo, jago, aigo, kuioma; jalgo, mõtsolõ, kanolõ, maŕost;
- seehn- ja olõjakäänüse lõpp -hn, nt mõtsahn, külähn, liinahn, kohn, seehn;
- sissekäänüse lõpp -he, nt ilosahe, korgõhe, suhvlihe;
- jakk hut/hüt, nt saisahutma, rapahutma, unõhuda, kopahut, tänähüdi;
- jakk ele/õlõ, nt häbendelemä, joosiskõllaq, kargõlõs, sõimõlõsõq, ähvärdeli;
- mma/mmä-tegonimi, nt sulatamma, kaotamma (a tuuma, võtma, sulama);
- i(j)-lõpuga tegijänimi: tekij, pitäi, minnei (a oppaja, kaeja, võtja);
- ha/hä/hõ/he-jakuq, nt magahhamma, segähhämmä, lubahhasõq, pagõhhõsõq, hõbõhhõt, pümehhet, helehhet, rasõhhõlõ;
- t/d/tuq/duq kesksyna käändmine: raamat um arq loet; raamaduq ummaq arq loeduq; taad loetut raamatut; nailõ loetuilõ raamatilõ; um saad, mõst; ummaq saaduq, mõstuq;
- nuq/nüq kesksyna käändmine: maahhasadanulõ lehele; maahhasadanui(si)lõ lehile;
- tettäv tegomuud, nt ma viiä, sa viiät, tä viiäs, mi viiä, ti viiät, nä viiäseq; ma tapõda, sa tapõtat, tä tapõtas, mi tapõda, ti tapõtat, nä tapõtasõq;
- nimisyna mitmusõ nõrk astõq, nt keelist, koolõlõ, pinel, kanol, tsiost, tarihn, jaloldaq;
- herneh-tüüp, nt herneh : herne : herneht; terveh, hoonõh, murõh, kallõh;
- tervüs : tervü-tüüpi käändmine, nt säädüs : säädü: säädüt; süvvüs : süvvü : süvvüt;
- lle/llõ-päälekäänüs, nt eläjälle, kadajallõ, hobõsillõ, vahtrillõ (a maalõ, puilõ, piimäle);
- llaq/lläq-lõpuga määrsynaq: kükäkilläq, lainallaq, sorinallaq;
- a/ä-mitmus: mulka, poissa, tütrikka, kannast, tükäle;
- võrrõlusastmõ lõpp mp, nt kibõhõmp : kibõhõmba : kibõhõmpa;
- synalõpu astmõvaeldus, nt raamat : raamadu : raamatut, minek : minegi : minekit, jänes : jänese : jänessele, aet : aedu : aetut, kõrralik : kõrraligu : kõrralikku, avida : avidi; laoda : (nä) laodiq;
- pikäq vabahelüq h iihn, nt maahha, puuhhu, tüühhü, miihhi, vaihhõl;
- syna hüä : hüä : hüvvä;
- syna arq, nt võtt arq, tege arq, lätś arq;
- asõsyna hine- : hinne : hinel : hinele;
- asõsynaq kiä, miä, nt kiä : kink : kedä : kinkalõ vai kelle; miä, mink : midä : minkal vai mil;
- kõripeethelü märḱmine q-ga egäl puul, kohn tuu um aoluulidsõlt olõmahn olnuq, nt maaq, mõtsaq, tetäq, võttaq jne;
- peethelle pehmehüse märḱmine egäl puul, kohn tuu um aoluulidsõlt olõmahn olnuq, nt kar'a, põh'a, järv', pruum'ma jne;
- korgõ õ märḱmine y-gaq, nt syna, kynõlõma, sys.
Keele tegelik sais ja pruukminõ[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Sammamuudu ku võro, seto jt lõunõeesti keeleq, um ka haani kiil' tõsitsõhe ohostõt kiil. Siski um haani kogokunna hulgahn üle terve lõunõeesti keelerühmä kõgõ inämb perrit, kiä ummi latsigaq õnnõ umma kiilt pruuk'vaq, ni tuuperäst um haani rahval ja näidegaq lähkühe köüdetüil inemiisil ka kõgõ inämb latsi, kink edimäne kiil' um uma põliskiil. Sääntsit perrit olõ-õi külh seol aastagasaal olnuq päält kümne, a tuudkiq um inämb, ku samal aol tõisil lõunõeesti keelil kokko.
Haani keele pääsäädüihn vällätuudut egäpääväelohn inämbüisi tävveligult õkva nii pruugida-aiq, ei kõnnõhn ei kirähn. Egäpääväpruuk' um vaba ja um inämbüisi midägiq naidõ säädüide ja hariligu võro kõnnõ- vai kiräkeele vaihõpäälist.
Haani kuul' um olnuq üts' edimäidsi kuulõ, kohn um naat oppama võro kiilt. Haani keelepesä um kavva aigo olnuq ainugõnõ latsiasotus, miä um tüütänüq tävveligult ütehn lõunõeesti keelehn. Nime poolõst um tuus tüükeeles olnuq haani kiil, a praktikahn inämbüisi midägi haani keele ja võro kynnõ- ja kiräkeele vaihõpäälist.
Mitte kyik' haani keele kynõlõjaq tiiki-iq periselt haani ja võro keelel vaiht, kas sis kynõldõhn vai keele nimmamisõhn, a üts' jago naist tege naidõ vaihhõl küländ selgehe ja tiidsähe vaiht.