Võro keele murdõq

Võro keele sisemine jagonõminõ peräsilbi -u/-o ja seenkäänüse lõppõ -n/-h/-hn perrä. Nigu nätäq, om näütüses sõna koton õdagu puul hoobis kotun ja hummogu puul kotoh, a Haani-Rõugõ vanõmban keelen või tuu täämbätseni pääväni ollaq viil ka "kotohn".

Võro keele murdõq ommaq eri keelekujoq võro keele seen. Neid või jakaq hummogu- ja õdagupoolitsis vai ka egä kihlkunna pääle eräle. Varrõmb olliq võro keele murdõq selgembäq, põrõld ommaq naaq rohkõmb segämini, murdil ommaq ka eesti kiräkeele ni vinne keele mõotusõq.

Päämidseq kats tunnust, mink perrä kiil kõgõ inämb lakja lätt, ommaq seenkäänüs (kas mõtsan vai mõtsah) ja o sõna lõpun: (Võru vai Võro). Küländ vaba võro kiräkiil om katõst kokko pant: sõna lõpul ommaq o ni n, näütüses koton, a egäüts või uma keele perrä kirotaq ka kotun või kotoh.

Murdõ mõistõq

Võro keele all mõistõtas kiilt, midä kõnõldas Vana-Võromaa ala pääl, miä om vällä kasunuq vanast lõunõeesti hõimokeelest. Keeletiidüse perrä oll' vana lõunõeesti hõimokiil vai -murrõq edimäne, miä õdgumeresoomõ algkeelest lakja läts'. Tõisist hõimumurdist ommaq tegünüq soomõ, eesti, kar'ala jm keeleq. Joonõq, miä ommaq võro keelen alalõ, ommaq tõisist nii tõistõ, et keeletiidüse perrä om võro kiil (vai lõunaeesti kiil) kindlalõ eesti keelest erälesaisva kiil ja tuu eesti keele murdõs pidämine om õnnõ poliitilinõ otsus.

Võro kiil om mitmõlt puult esiqsugutsit mõotuisi saanuq – hummogu puult vinne (ja ka seto) kiil, põh'a ja õdagu puult eesti (ni ka mulgi ja tarto) kiil, lõunõ puult läti kiil, aoluulidsõlt ka s'aksa kiil. Esiq mõotusõq ja inemiisi paiganpüsümine om põhjusõs, mille võro kiil egä nuka pääl esiqsugunõ om.

Võro kiil jagonõs kindlalõ katõs suurõmbas murdõs: hummoguvõro ja õdaguvõro. Hummogu puul üteldäs hariligult kotoh, õdagu puul kotun. Mõlõmbaq ommaq lühembäq variandiq vanast hna-/hnä-lõpust: mitusada aastat tagasi üteldi kotohna, käehnä. Sääntsit vanaperäliidsi sõnavormõ või viil löüdäq vanost rahvalaulõst. Täämbätseni aoni või mõnõl puul Võromaal viil kuuldaq hn-lõppu, nt iihn, kotohn.

Kiilt saa jakaq ka vanno kihlkundõ perrä, nii tulõvaq ka muuq vaihõq parõmbalõ vällä.

Katsa kihlkunna keeleq

Kanepi kihlkunna keelest

Kanepi kihlkunna kiil olõ-iq sukugiq ütesugumanõ. Hummogu puul Võro-Tarto suurtiid om taa kiil küländ põlva keele muudu. A Valg'järve ja Pikäjärve inemiisi jutun lätt jo võro kiil tarto keelegaq segi. Kõgõ inämb esiqmuudu kanepi kiilt või kuuldaq kihlkunna keskkotsil Jõksi ja Piigandi kandin.

Kõnõldas, et ku Tartomaa miis ütel' kesi (võro keelen kesv vai kesev), tull' Kanepi mehele naar pääle. Tä pand' toolõ sõnalõ v-tähe mano ja sai kesiv. Kanepi keelen ommaq esiqmuudu viil näütüses sääntseq sõnaq niguq adur, sõbur, põdur, nõgul ja nagul. Muial üteldäs inämbüisi adõr, sõbõr, põdõr, nõgõl, nagõl.

Urvastõ kihlkunna keelest

Urvastõ kihlkunna esiq kantõ kiil olõ-õiq ütesugumanõ. Üle terve kihlkunna om üttemuudu tuu, et veidüq pruugitas h-d. Siin om sõnno naarahtamma ja röögähüs asõmõl hoopis naaratamma ja röögäüs. Koigu kandin om esikiq sõna algusõ h peris ärq kaonuq. Sääl üteldäs ää, ain ja elü. Terven kihlkunnan käüdäs külän ja mõtsan, a mitte küläh ja mõtsah. A Vana- ja Vahtsõ-Antsla puul võidas üteldäq hoobis Karula muudu, et käve küläl ja oll' obõsõgõ mõtsal. Urvastõ kihlkunnan kõnõldas inämbüste niguq Harglõn ja Karulan kodu, talu ja elu. A Kärgula ja Sõmmõrpalo nuka rahvas kõnõlõs veidü vanõmbat kiilt, miä lätt inämb kokko Põlva kihlkunna keelega. Õnnõ siin om viil alalõ võro keele vana sõnalõppõ ja peräsilpe o: kodo, talo, elo, ragoma.

Karula kihlkunna keelest

Karula kihlkunnast ommaq aost aigu sõaq üle käünüq. Tühje kotussidõ pääle ommaq tulnuq naabriq lätläseq ja mulgiq üten uma keelegaq. Mulgi keele mõotusõq andvaq Karula kihlkunna keelen kimmähe tundaq.

Harglõ kihlkunna keelest

Harglõ kihlkunna kiil om väega esiqmuudu. Taa kihlkunna keelen om keelejuuni ja sõnno, midä olõ-õiq muial Võromaal. Valga liina küle all Koikkülä ümbre kõnõldas säänest võro kiilt, mink seen om joba hulga tarto ja mulgi keele mõotust. A Mõnistõ kandin om kiil viil väega vanaperäline. Mõnistõ keelen lövvüs vanno võro keele sõnamuudõ niguq iihn, tüühn, lubahamma, pagõhõsõq, segähüs, hõbõhõt.

Rõugõ kihlkunna keelest

Rõugõ kihlkund om Võromaa ja võro keele ala lõunajago. Keele perrä lätt taa kihlkund poolõs. Hummogu puul Rõugõt, Haani, Saalussõ ja Kasaritsa kandin kõnõldas sakõstõ niguq Vahtsõliinan: illos, taloh, kotoh, Rõugõhe, kavvõmbahe (Haanimaa keele kotsilõ kaeq ka haani keele artiklit). Õdagu puul Rõugõt niguq Sännän, Krabil ja Varstun lätt rahva kiil inämb kokko Urvastõ ja Harglõgaq. Sääl üteldäs hoobis illus, talun, kotun, Rõugõlõ, kavvõmbalõ. Haani ja Rõugõ kandin või mõnõ inemise keelen kuuldaq ka vanna hn-lõppu. Üteldäs kotohn vai kotuhn.

Räpinä kihlkunna keelest

Vanal mõisaaol oll' elo Räpinä kihlkunna mõisin väega rassõ. Rahvas pagõsi esikiq Peipsi taadõ. Asõmõlõ tuudi võõra keelegaq tüüväke Tartomaalt ja viil kavvõmbast. Räpinä keelen om siskiq alalõ hulga vanno võro keele juuni. Noid lövvüs ka Põlva ja Vahtsõliina kihlkunna keelen. Sääne om h sõna lõpun (murõh, hamõh) ja he-lõpp (paossihe, ilosahe). Rohkõmb ku kongiq muial Võromaal om Räpinä keelen o-d, tuu om esikiq sõnamoodõn niguq olnoq, kor'atoq, haukoq. Räpinä keelen või ollaq ö sõna lõpun: tüühö, sündö, värmittö. Muial Võromaal üteldäs, et lehm süü hainaq ärq. A Räpinä keelen olõssi tuu: lehem sööse haan'aq ärq.

Vahtsõliina kihlkunna keelest

Vahtsõliina kihlkunna inemiisi kiil om olnuq peris vanaperäline. Suurõmbaq kotusõq olliq kavvõn ja eleti küländ umaette. Vahtsõmb keelemuud ei olõq tan vanna kiilt kukkivõrra mõotanuq. Vahtsõliina keelen pruugitas näütüses esiqerälidselt hulga h-d. Seo kandi vanan keelen ommaq viil alalõ sääntseq sõnamooduq niguq magahamma, halõhus, varahappa, helehehe, saisahutma, hürmähütmä. Nuuq ommaq muial Võromaal jo inämbüisi häönüq. Muial puul üteldäs sakõstõ mõtsan, koton ja pähäq. A siin veeren oldas iks väega kimmähe mõtsah ja kotoh ni müts pandas päähä.

Põlva kihlkunna keelest

Ka Põlva kihlkunda om ao joosul võõrast rahvast ja kiilt mano tulnuq. Mõnõq vanaq joonõq ommaq Põlvan viil alalõ, näütüses sõna algusõ h: hago, haud, hädä; sõna lõpu h: herneh, terveh. Põlva kihlkunnan üteldäs ka maaha ja päähä, mitte eesti keele muudu maha ja pähe. Põlva kihlkunna inemiseq ütleseq ka (nigu Räpinä puulgi) timä sööse ja jääse, mitte nigu muial Võromaal timä süü ja timä jääs.

Loeq võro keele murdist pikembähe

• Ülekaehus võro keele murdist. Keema Hella "Võru keel" (1997). Vana Võromaa võrgoväreht "Üts rahvas - kats kiilt".

Lätteq

Seon artiklin om tarvitõt teosõ "Võromaa kodolugu" matõrjaalõ.