Tohokiri nr 292

Läteq: Wikipedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Tohokiri nr 292 om kõgõ vanõmb teedäq õdagumeresoomõ keelen kirotõt tekst, ütś Novgorodi tohokirjost. Tekst om kirotõt 13. aastagasaa keskpaigan. Tohokirä löüdseq nõvvokogoliido uur´jaq 1957. aastagal Artšikovski Artjomi juhit välläkaibmisõl Novgorodi liina õdaguosast.

Tohokirä pääle om kirillitsa tähtiga kirotõt kolm rita sõnno, aq olõ-õi sõnavaihõ. Inämbjaolt om taad peet kar'alakeelidses pikseloidsus.

Tohokiri[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Birch bark letter no. 292 transcript.PNG
Birch-bark letter 292 real.jpg

Seletüseq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Tohokiri om kirjä pant vinne tähtiga, sõnnol olõ-õiq sõnnavaiht. Kolmanda ria tähti om kõgõ rassõmb vällä lukõq ja selle om ka eri uurjil umaette arvaminõ. [1]

Inämbäle peetäs taad kar'alakeelidses pikseloidsus.

юмолануолиїнимижи

ноулисѣханолиомобоу

юмоласоудьнииохови

Vinne tähtiga kirjäpanõk tege uurijilõ mõistmisõ rassõmbas. 1963. aastagal püüdse Artšikovski Artjom taad ladina tähtiga kirotaq niimuudu:

jumolanuoli.i.nimiži

nulišehanoliomobu

jumolasudьniiohovi

1991. aastaga Vermeeri ümbrepanõk om veidükese vabamiilsemb:

jumolanuliinimiži

nuliše[h/l]anoliomobu

[hu/lu]molasudьni[i/p]ohov[i?][2]

Võro keele mõistjilõ om mõni sõna õkva tutva: jumola om jumal, nuoli om nuul'. Aq sääl om ka paar vinnekeelist sõnna: sudь 'kohut mõistma'.

Katsikvabahelü ou[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Edimädse ria pääl om sõna nuoli. Pikäst oo-st om saanuq uo põh'apoolidsidin õdagumeresoomõ keelin nigu soomõ ja kar'ala. Vinnekeelidseq täheq ommaq aga uur´jit pannuq mõtlõma, et vai ollaq oll' vindläisil rassõ märkiq näile võõrast ü-tähte.[3] A muidokiq om õks tõõnäolidsõmb, et katsikvabahelü uo omgi nii vana ja taa om tävveste õigõlõ kirjä pantus.

Miä om jumalan nuoli?[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Võro keelen võinu üteldäq jumala nuul'.

Jumala nuuli om olnuq tõisilgi rahvil: leedukõisil Perkūno strëlos (piksejumala Perkūno noolõq), muinasruumlaisil telum Jovis (ülijumala Jupiteri noolõq).[4]

Om arvat, et nuuq jumala noolõq ommaq vast õks pikse kärgähtüseq vai välgunoolõq.

Ümbrepandmisõq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Ümbrepandminõ olõnõs tuust, kui muudu tuud teksti ladina tähtiga kirotaq.

Jumala nuul' kümme om sul nimmi / Sjoo nuul' om jumala oma / Jumal mõist kohut ja juht'

Jumala nuul' inemise / nuul' ja uma nuul' / jumal-kohtunigu hahilaq

Jumala nuul', kümme suq nimmi / nuul' välk, nuul' lask / kohtomõistja jumal juht'

Lätteq[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

А.В. Арциховский, В.И. Борковский. Новгородские грамоты на бересте (из раскопок 1956 - 1957 гг.). М.: Из-во Акад. Наук СССР, 1963. (vinne keelen)

Аpциховский, А. В. & Боpковский, В. И.: Новгоpодские гpамоты на беpесте (из pаскопок 1956–1957. гг.). Издательство Академии Наук СССР, Москва.

Haavio, Martti 1964: Tuohikirje n:o 292: Vanha suomalaisen muinaisuskonnon lähde. – Virittäjä, 68, 1–17. [= The oldest source of Finnish mythology: Birchbark letter no. 292. – Journal of the Folklore Institute, 45–66.]

Laakso, Johanna 1999. Vielä kerrän itämerensuomen vanhimmistä muistomerkeistä. Virittäjä , 4, 531–555. (soomõ keelen)

Vermeer, Willem 1991: Aspects of the oldest Finnic poem and some related texts (Novgorod birchbark documents 292, 56 and 403). – A. A. Barentsen, B. M. Groen & R. Sprenger (ed.): Studies in West Slavic and Baltic Linguistics. Studies in Slavic and General Linguistics 16 s. 315–369. Rodopi, Amsterdam 1991. (inglüse keelen)

  1. Laakso, Johanna 1999. Vielä kerrän itämerensuomen vanhimmistä muistomerkeistä. Virittäjä , 4, 531–555.
  2. Vermeer, Willem 1991: Aspects of the oldest Finnic poem and some related texts (Novgorod birchbark documents 292, 56 and 403). – A. A. Barentsen, B. M. Groen & R. Sprenger (ed.): Studies in West Slavic and Baltic Linguistics. Studies in Slavic and General Linguistics 16 s. 315–369. Rodopi, Amsterdam 1991.
  3. Vermeer, Willem 1991: Aspects of the oldest Finnic poem and some related texts (Novgorod birchbark documents 292, 56 and 403). – A. A. Barentsen, B. M. Groen & R. Sprenger (ed.): Studies in West Slavic and Baltic Linguistics. Studies in Slavic and General Linguistics 16 s. 315–369. Rodopi, Amsterdam 1991.
  4. Haavio, Martti 1964: Tuohikirje n:o 292: Vanha suomalaisen muinaisuskonnon lähde. – Virittäjä 68, 1–17. [= The oldest source of Finnish mythology: Birchbark letter no. 292. – Journal of the Folklore Institute, 45–66.]