Kodavere murrak
Kodavere murrak (paigapäältsen keelepruugin Kodavere kiil) om eesti keele hummogumurdõ ala kuuluv murrak, midä om kõnõld ja kõnõldas kuigivõrd täämbätse pääväni Kodavere kihlkunna põh'ajaon. Kihlkunna lõunõjaon om kõnõld Kodavere Kavastu murrakut, miä käü hoobis lõunõeesti keele Tarto murdõ ala.[1]
Kodavere keeletunnusõq
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Kodavere murrakulõ om umanõ pehmeq välläütlemine ja mõnõq vad'a keele ja eesti põh'ahummogurannamurdõ perädseq keelejoonõq, nt o > õ (õtse, kõhe, õras, õlemä, õja, kõllane, kõrd), st > ss (muss: mussa, alassi). Samal aol om pall'o ütist lõunõeesti kiiliga. Kodavere keele nii vad'a keelele ku lõunõeesti keelile umadsõq vanaq keelejoonõq ommaq näütüses ä-vabahelükokkokõla (nt emä, kärätädä), keskkorgidõ vabahelle korgõnõminõ (nt kiil, kuul, tüü) ja peräsilbi o (nt kodo, talo). Puhas lõunõeesti keele muud om Kodaveren pruugitav seenkäänüse lõpp -n, nt külän, silmän.
Kodavere keelen oll' viil 20. aastagasaa edimädsel poolõl alalõ väega vanaperäline tävveline eitüse paradigma, nt:
ei usuq - miä en usu, siä ed usu, tämä eb usu, meije emä usu, teije etä usu, näväd eväd usu;
es usuq - mia esin usu, sa/sia esid usu, tämä es usu, meije esimä usu, teije esitä usu, näväd esid usu.
Keele pruukminõ täämbätsel pääväl
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Täämbätsel pääväl arvatas Kodavere kiilt kõnõlõvat egäpäivi viil mõnikümmend vanõmbat inemist. Inämbide inemiisi kõnnõkeelen või viil kuuldaq ütsikit Kodavere murdõ sõnno vai juuni.
Kodavere keelen om vällä ant luulõraamatit ja latsõpõlvõmälehtüisi ni tetäs näütemängõ ja kiilt ja taa aoluku tutvustavit videoid ja filme. Om olõman kodavere-eesti katskiilne murrakut tutvustav kodoleht üten sõnastuga (kaeq altpuult).
Üts tunnõtumpi kirotajit, kiä om avaldanuq ka kodaverekiilsit luulõtuisi, om Vallisoo Mari.
Keelenäüdüs
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Lõik Kodavere murdõ kodolehelt:
Kuigi Suome murdeuurja Lauri Kettunen kirjutas juba 20.sajandi alul Kodavere murrakuss kui kaduvass kiäless, siis peris kadunud eb õle ta praegagi ja 20.sajandi keskel õli murrak viil paljuden küladen põhiline kiil, nõnna one ta minu põlvkonnale lapsepõlvekiäless õllud. Seda moetogi õmavahelisen suhtlemisen, kualin ja võõrasse inimessega kõneldi ike kirjakiilt. 1950-ndäte uassate kualilapsed one müüda muad laiali lähnud, elävad tõese kiäle siden ja lapsepõlve kodokiil võib-õlla ärä unetet. Kodosid, kos Kodavere murrak viil egäpääväsess kiäless one, eb õle vist enäm palju, aga üksikid murdesõnu kohtab selle kandi inimesse kõnen ike ja selless kiäless arusuajaid piäss viil küllält õlemä. Murrakun kirjutatasse nuarepõlve mälestusi ja tehässe näitemänga.