Irene (Bütsandsi keisrinna)
| Sarantapechaina Irene
Εἰρήνη Σαρανταπήχαινα | |
|---|---|
 Solidus Ateena Irenest | |
| Sündünüq | umbõs 750–755 Ateena, Bütsants |
| Koolnuq | 9. põimukuu 803 (47–53) Lesbos, Bütsants |
| Rahvus | kriikläne |
| Ammõt | Bütsandsi keisrinna |
| Aig | 19. põimukuu 797 – 31. rehekuu 802 |
| Iinkäüjä | Konstantinos VI |
| Peräntulõja | Nikephoros I |
| Usk | Kalhõdoni ristiusk |
| Abikaasa | Leo IV |
| Latsõq | Konstantinos VI |
Irene vai Ateena Irene (kreeka keelen: Εἰρήνη (Eirénē); umbõs 752 – 9. põimukuu 803), perrenimi Sarantapechaina (Σαρανταπήχαινα), olľ Bütsandsi keisri Leo IV abikaas (775–780), asõvalitsõja (780–790), Bütsandsi üttevalitsõja koon uma pojagaq (792–797) ja Bütsandsi ainuvalitsõja 797–802. Olkuq, et timä abikaas olľ ikonoklast (tuu tähendäs pühäpilte vastalinõ), sõs lubasi tä jälkiq pühapilte avvustaq, miä lõpõt' ärq edimädse ikonoklasmi ao (730–787).
Nuurus
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Edimäst kõrda nimmatas Irenet 1. märtekuu pääväl 768. aastagal, ku tä tuudi Konstantinoopolihe kesiri Konstantinos V käsü perrä, et minnäq mehele Leo IV, keisri pujalõ. Irene olľ sõs umõs 15 aastakka vanna ja Leo 18 aastakka. Olõ-iq teedäq, minkperäst keisri valõ vaesõlatsõ Irene, kiä olľ peris hääst a tähelepanldmaldaq perrest. Taa segähüs om loonuq legendi, et Irene valiti Leo abikaasas ilodusvõistlusõl. Olõ-iq teedäq, kas Irene olľ tõtõstõ inneolõmaldaq illos, a kimmähe olľ tä väega võimuahnõq.[1] Leo ja Irene lätsiq paari 17. joulukuu pääväl 769. Kuna Leo olľ esä üttevalitsõja, sõs sai ka Irenest keisrinna. Perähn timä meheesä kuulmist sai tä joba tävveõigusõlidsõs keisrinnas.[2]
Leo IV abikaas 775–780
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Irenel olľ uma mehe kõrval väega suuŕ mõovõim. Näitüses kaeti pühhipilte tugõjidõ pääle lepligumbalt, selle et keisrinna esiq olľ kah pühhipilte tugõja. Taa aśalugu and huugu mitmilõ salanõvvõlõ. Naaq külh es õnnistuq, a keisri muut' umma poliitikat inämb kõvakäelidsembäs. Esikiq Irene kambrist võetiq ikooniq ärq.[2]
8. süküskuu pääval 780 jäi Leo IV tõbitsõs ja kuuli ärq. Kipõ kuulminõ sünnüt' mitmit kõlinit, et keisri olõvat ärq kihvtitet. Pühhipilte tugõjidõ meelest olľ keisri kuulmisõ põhjus jumalik karistus. Täämbädsel pääval arvasõq tiidläseq, et Leo kuuli tiisikusõ peräst.[2]
Asõvalitsõja 780–790
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Leo IV kuulmisõ aol olľ timä poig Konstantinos õnnõ 10 aastakka vana. Irenest sai Konstantinos VI asõvalitsõja. Tekkü mitmit mässe, a kõiḱ nuuq surbudiq maaha. Tuu ao algusõn tullˈ Irenel võidõldaq nii sisevainlaisi ku araablaisi ja bulgaarlaisigaq. Kuigiq Irene olľ pühhipilte tugõja, sõs õnnõ 786. aastagal lubasi tä jälkiq pühhipilte avvustaq. 787. aastaga 24. süküskuu pääväl tullˈ Nikaian kokko VII kerigukogo, kos pühhipilte avvostaminõ ärq kimmätedi. Taaga lõppi edimäne ikonoklasmi aig (730–787).[2]
Irene pruuvõ kah lähünedäq Frangi riigile ni Karl Suurõlõ (768–814). 781. aastagal kinnütediq Konstantinos VI ja Karl Suurõ tütre kihlaq. A 787. aastagal ütel' Irene kihlaq üles, tuuperäst, et tä nakas' tugõma Karl Suurõ vainlast, perämäst langobardõ kuningat, Desideriust. Bütsandsi sõakäük Itaaliahe es õnnistuq ja nä saiõq frankõ käest lüvväq.[2]
Konstantinos VI üttevalitsõja 792–797
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
790. aastagal sai Konstantinos täüsiälidses ni Irene asõvalitsõminõ pidi ärq lõpma, a keisrinna es tahaq võimust vallalõ üteldäq. Taa pääle nakas' sõavägi mässämä. Irene pidi umast võimust tagasi astma ni võimu pujalõ andma. Irene tugõjaq saadõdiq pääliinast vällä, a Irene esiq võisõ Konstantinoopolihe jäiäq. Tuuperäst õnnistu Irenel 792. aastagal kätte võitaq Konstantinos VI üttevalitsõja avvunimi.[2]
Konstantinos VI maaha võtminõ
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Irene nakas' puja vasta salatsusḱmiisi kudama. Keisrinna joud' Konstantinosõ patriargigaq tüllü aiaq. Irene meelüt' uma puja naasõst lahutama ja paari minemä uma huuv́kunna daami Theodoragaq. Patriark es olõq lahkominegigaq peri, a üts tõõnõ vaimolik mõot' Konstantinost vahtsõst laulatama. Niimuudu taa tülü alostusõ saiõgi ja keisri populaarsus jäi veidembäs. Perämädse löögi sai Konstantinosõ mõokus 797. aastaga keväjä, ku ta sai araablaisilt lüvväq. 17. piimäkuu pääväl 797. aastagal sai keisri teedäq, et timä vasta om valmis saanuq salanõu ni ta pagõsi pääliinast ärq. Õigõq pia saiq timä vastasõq tä hindä kätte. 797. aastaga 15. põimukuu pääväl and' Irene käsü uma poig sandis tetäq ja Konstantinosõl tsusadiq silmäq pääst vällä. Edesi elli Konstantinos VI üten uma naasõga kakkõmaldaq perräkaemisõ all. Keisri kuulmisõ aig omgi tiidmäldäq.[2]
Ainuvalitsõja 797–802
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Kunagiq varrõmb es olõq naanõ Bütsantsi ütsindä valitsõnuq ja taa olľ vastaolon Rooma ilmariigi põlitsidõ kombidõgaq. Ammõtligõn dokustaadõn kõnõldi Irenest ku keisrist, mitte keisrinnast. Pall'odõ jaos oll' Irene säädüsevastalinõ valitsõja ni Bütsandsi truuń oll' prii. Nii kruunõ 800. aastagal paavsť Leo III Karl Suurõ keisris. Irene ja Bütsants taad sammu es tunnistaq. A Karl Suuŕ tekk' Irenele ettepandmisõ paari hiitäq. Irene külh kaald' ettepandmist, a lõpus sõskiq ütel' taast ärq.[2]
Irene es tulõq valitsõmisõgaq tõimõ ja sõavägi ni huuv́kund es olõq timägaq rahulõ. Eunuhh Aetios taht' umma mõovõimu suurõndaq ja sokut' uma vele Irenele mehes.[2]
Irene maahavõtminõ
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]
Üts kamp salanõulaisi otsust' Irene vasta astuq. Nä võlsõq ärq üte doksutaadi, kon oll' kirän, et Irene määräs' uma rahaministri Nikephorose umas üttevalitsõjas, et hoitaq Aetios võimust kavvõndal. Inemiseq usksõq taad dokustaati ja nii krooniti Nikephoros ütenkeisris. Paari päävä peräst võeti Irene võimult maaha ni saadetiq vällä Lesbose saarõ pääle. Irene kuuli sääl 9. põimukuu pääval 803. aastagal.[2]