Ehin

Ehin om priinimi.

2022. aastaga saisoga om seol nimel 25 kandjat, vällämaal või kandjit ollaq samavõrd.

Aolugu

Taa om õnnõ Kanepi kihlkunna nimi.

Vanan kiräviien kujol Ehhin pandsõ taa 1809. aastagal Kanepi opõtaja Roth Vana-Piigandi mõisa Hanni Ado läsä Katri perrele, Hanni Hansu läsä Annõ perrele, koolnuq Hanni Piitre latsilõ ja Hüssi Kaarli poja Juhani perrele. Juhtu nii, et nimme jäi perrä­tulõjilõ edesi kandma õnnõ Hanni Ado ja Katri poig Mihkle, kiä om hingelugõmisõn 1834 hoobis tõsõ nimega Ehha ’eha’. Sõristõ mõisalõ kolinult sai Mihkli ja poigõ 1850. aasta hingelugõmisõ nimes Ehhi, ildamb iks tagasi Ehhin, vahtsõn kiräviien Ehin.

Praosk Roth pandsõ priinimmis küländ hulga harilikkõ maakeele sõnno, miä olõ-õs õnnõ "asju nimeq", a ka abstraktsõq sõnaq. Säändsit nimmi nigu Algus, Edesi, Heldus, Hengus, Kõrran jt panti muialpuul väega harva. Üts sääne sõna, midä küll võro kiräkiil ei tunnista, om õhhin. A Roth es märgiq õ-hellü e-ga, tä pruuksõ küländ kimmält ö-d (Höbbe, Sönna, Wösso).

Õhina sõnast om olnuq ka tõistsugust kujjo – ehin (Wiedemanni sõnaraamatun). Ku sõna säändse algusõgaq olõs 19. aastasaa alostusõ kanepi keelen olõman olnuq, olõs timä kuju *ehhin, umastavan *ehinä. Lisas sõnalõ õhk om olõman vana sõna õhk vai hõõhk kuuma hõõhkamisõ tähendüsen. Ku ahu õhkas kuuma ja verrev raud hõõhkas, sõs tuud ommaq nä tennüq joba aasta­tuhandit ja vastavaq sõnaq ommaq ka soomõ (hehkua) ja kar’ala keelen (hehkuo). Ka Eestin om tunnõt e-algusõga sõnna ehama ’leuchten, glühen (heletämä, helkämä, hõõhkama)’, ehamine ’Entzündung (tulõsoetus, palanik)’. Või arvadaq, et hengelist ja meelelist üleslämmistätüst näütäjast sõnast õhhin om olnqu ka vanaperäne kujo *ehhin. Sammamuudu põh’aeesti keelen, kon võro keele muutust –h > –hh ei tundaq, om sõna *ehin.