Sooliguq

Läteq: Wikipedia
Mineq üle: juhtminõ, otsminõ
Inemise sooliguq

Sooliguq ommaq inemise vai eläjä siitmise riistaq.

Inemise sooliguq ommaq kõtukooban. Nääq saisvaq kõik üten kihin ja näütäseq vällä kui üts mitmõkõrralinõ mütsäk ja mahusõq tuuläbi üte väiko ruumi sisse häste kokko. Kui nimäq ütest ärq saavaq harotõdus, sõs näemiq, et inemisel õnnõgi ütsainus soolik om, nii kui eläjälgi. Tuu om 24 kooni 30 jalga (7-9 miitret) pikk ja kolmõjaolinõ. Edimäne jago, miä maost minemä lätt, om kõgõ pikemb, sille ja peenikene ja nimitedäs tuuperäst peenükesessoolikus; keskmäne jago om jakulinõ ja pall'o lühemb, ent häste paksõmb, minkperäst täl ka jämmesoolik nimes om pant; kolmas jago ehk sooligu alomanõ ots, miä kõtu prügü ihost vällä juhatas, om jälq sille ja peenemb, kõgõ lühemb ja kutsutas peräsoolikus. Et soolik mitte ärq ei vass'uq, tuutarbis ommaq nimäq ohukõsõ naha ehk kelmega köüdedüq.

Kirändüs[toimõndaq]

  • Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamadun "Looja ees", Tarto, 2005.