Inemise nõna

Läteq: Wikipedia
Mineq üle: juhtminõ, otsminõ

Inemise nõna om inemise haisutundmisõ riist.

Nõna päälmäne jago om kõvast luust, alomanõ krõmpsluunõ; sisest om timä üte servil saisva vahesaina läbi kattõ jakko jaet; kummalgi jaol ehk nõnakoobal om kats lävve, tõnõ välän puul päälmätse moka kottal, tõnõ pää sisen, kurgun, moidõ oonõsuiõ ligi, miä kõrvost tulõvaq. Tuust sõs ka tulõ, et aivastõn as'aq, miä meil suun ommaq, nõnast vällä võivaq tullaq, ehk et tol, kinkal nõna verd juusk, verd ka suuhtõ tulõ.

Sisest om nõna üte nahaga voodõrdõt, miä silmist alla tulõvidõ pisaridõ ja mitmõst näärmest vällähimmitsevä nõnalimo läbi alasi niiskõ saa hoiõtus. Tuud nahka nimitedäs haisutundmisõ nahas, tuuperäst et timä sisen om haisutundmisõ närv mitmõhõ harro lakja laotõt. As'ost, miä haisasõq ehk lõhnasõq, nõsõs alasi üts peenikene nägemäldä toss ehk tolmu pilv üles, miä õhon lakja lagonõs ja hõngu tõmmatõn nõnna tõmbamiq, kon noist väikeisist kibõnist, miä sääl haisutundmisõ naha külge putusõq, haisutundmisõ närv arvo saa, mis hais ehk lõhn om.

Mõistatuisi nõna kotsilõ[toimõndaq]

Kirändüs[toimõndaq]

  • Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamatun "Looja ees", Tarto, 2005.

Lätteq[toimõndaq]

  1. Krikmanni Arvo, "Tere teele, tere meele, tere egalõ talolõ". Eesti Kirändüsmuusõum, Tarto 2000, lk. 117, 121.