Haisutundminõ

Läteq: Wikipedia
Mineq üle: juhtminõ, otsminõ

Haisutundminõ om üts viiest meelest. Haisutundmisõ riist om nõna.

As'ost, miä haisasõq ehk lõhnasõq, nõsõs alasi üts peenikene nägemäldä toss ehk tolmu pilv üles, miä õhon lakja lagonõs ja hõngu tõmmatõn nõnna tõmbamiq, kon noist väikeisist kibõnist, miä sääl haisutundmisõ naha külge putusõq, haisutundmisõ närv arvo saa, mis hais ehk lõhn om.

Haisuq ja lõhnaq ei olõq mitte kõigilõ inemiisile ütteviisi hääq ehk halvaq. Sagõhõhe võimiq tähele pandaq, et lõhn, miä mõnõlõ hää ja armas, tõsõlõ väega vasta om. Lövvüs inemiisi, kiä mõnd haisu kannahtaki ei võiq ja, ku nimäq sõski tedä piät nõnna tõmbama, ärq minestüseq.

Har'otamisõ läbi või haisutundminõ, nii ku ka tõsõq meeleq, väega teräväs saiaq. Mõnõl mõtsinemisel om nii selge haisutundminõ, et nä uma nõnaga mõtseläjit ja tsirkõ võivaq üles otsiq, pia nii ku jahipini. Tõisipite või jälq haisutundminõ ka väega kõhnas minnäq, nimelt tuuläbi, et mi kangõ lõhnaga asjo kõikaig ehk sagõhõhe nuhutamiq. Nii kaotasõq nõnatubagupruukjaq aigupite uma selge haisutundmisõ ärq.

Kirändüs[toimõndaq]

  • Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamatun "Looja ees", Tarto, 2005.