Peltseri Liis
Peltseri Liis, ka Liisken (Liis Peltser, sündünüq 1857. aastagal, kuulmisaiga olõ-õiq teedäq) oll' Hargla lauluimä.
Elokäük
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Liisken jäi varra vaesõslatsõs. Laulu "Väiku olli, es ma näeq, kui mul kuuli uma imä" oll' täl vanalt kah rassõ lauldaq. Silmävesi nakas' juuskma. Noorõn iän olnuq Liisken illos, uhkõ ja väega hää lauluhelügaq. Poisiq juusknuq täl kar'an perrä. A Liisken esiq ütelnüq: "Maq näid es tahaq – rus'kidõgaq pessi." Mitu kõrda jäi lauluimä kõgõst umast varast ilma. Uma veitü vara kaotanuq, lännüq Liisken Harglõ oja viirde ja pallõlnuq: "Oi Harglõ, viiq merelegiq sõnna mu hädäst! Meri om suur' ja väkev. Külq tä appi tulõ." Hiidänüq sis koton magama. Üüse kuuldunuq tälle kõrragaq niguq mere kohhin kõrva. «Hummokus oll' süä nii kerge. Seie mõtsan marju, jõiõ vett Harglõst pääle. Veie pernaasõlõ kah marju ja elli jällekiq. Egaq maq kellegiq manuq kaibama is lääq,» kynõl' Liisken.
Ku rahvaviise korjaja Tampere Herbert 1935. aastagal Liis Peltseri laulõ kirjä pandma nakas', oll' kuulsa laulja jo 78-aastaganõ. Sis olliq vanaq lauluq häömise viimädse veere pääl. A Liisken oll' rõõmsa meelegaq, laulõ mõist' tä kümnide kaupa.
Liiskeni laul
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Neiukõnõ, noorõkõnõ,
panõq tii miilde,
raoq üles raamatudõ!
Kui saa kuri kodupaik,
ikulinõ elumaja,
joosõq kuuq joosõhõn
valaq kodu vanikun
hiidäq põllõ põrmandullõ
tanu hiidäq tarõ ette
joosõq kodu suvist tiid
tandsiq kodu talvist tiid
Seon artiklin om tarvitõt teosõ "Võromaa kodolugu" matõrjaalõ.