Onomastiga

Läteq: Wikipedia
Mineq üle: juhtminõ, otsminõ

Onomastiga ehk nimeoppus vai nimetiidüs om osa sõnavaraoppusõst, miä uur inemise- ja kotusõnimmi. Taa uur nimmi edimäst tähendüst, periolõkit ja muutumist.

Egäl inemisel om edenimi ja perrenimi. Edenime saa lats sündümisel ja perrenimi tulõ esä ja imä perrenimest. Perrenimi om suurõmban jaon keelist edenime perän, nii ka eesti keelen. Võro keelen om hariligult innemb perrenimi, mis om umakäänüsen ja sõs tulõ edenimi. Varrampa oll' sääne pruukminõ harilik ka eesti keelen, a noq olõ-õi tuu inämb nii harilik egaq ka mitte ammõtlinõ pruuk.

Lisas edenimele ja perrenimele om viil esänimi vai patronüüm. Tuu om peri esä nimest. Tüübilidseq esänime jakuq ommaq vinne keele -ович, -евич, -овна, -евна ja skandinaavia -sen ja -son. Vinne keelen om esänimi edenime ja perrenime vaihõl (Иван Александрович Кузнецов), skandinaavia keelin om esänimest saanuq perrenimi nigu Jensen. Om ka perrenimmi, mis ommaq peri imä nimest, nuuq ommaq matronüümiq.

Eestläisi perrenimeq ommaq inämbjaolt peri eesti keelest, vinne keelest, śaksa keelest vai ommaq segäkiilseq (Rebasson, Võsuberg).