Gnostitsism

Gnostitsism om 1.-3. aastagasaal levinüq ristiuso, Kreeka, India ja Lähkü-Hummogumaa uso ja vahtsõ-platonistliidsi mõotusigaq sünkreetiline usk. Gnostitsism vai gnoosis tähendäs ristiuso tähendüsen ilmutusõ saamist ehk ülembät tiidmist. Usolinõ gnoosis om köüdet ilmutusõ saamisõga. Gnostitsistlidsõ uurmisõ man om tähtsä põhiidee, et inemine käkk hindän jumalikku kibõnat, miä om ka timä hing. Tuu jumalik kipõn om ummakõrda matõriaalsõ kihä sisse kinniq võet ja tä piät vällä saama. Inemine sais gnostitsismi perrä kuun kolmõst osast: vaim, heng ja kihä ehk jummal, demiurg ja mateeriä.

Gnostitsism tekkü ja nakas' levinemä Rooma keisririigin 1.–4. aastagasaal. Kõgõ tähtsämbis gnostitsismi keskuisis saivaq Süüriä, Egüptüs ja Palõstiina. Gnostitsismin pruugitas ristiuso oppusõ tõlgutamisõs platonistlikku filosoofiat. Läbi aoluu om gnostitsismi peet ütes ristiuso moodus, a kõgõ vanõmbaq gnostitsistliguq tekstiq näütäseq vastapiten.