Saapidõga kass

Läteq: Wikipedia
Mineq üle: juhtminõ, otsminõ

"Saapidõga kass" om üts prantsusõ jutus (prantsusõ keelen "Le Maître chat ou le Chat botté"), minka pand' 17. aastasaa lõpul kirjä Perrault' Charles.

Sisu[toimõndaq]

Perrault raamadu "Le Maître Chat" käsilde kirotaq ja ilostaq käsikiri aastagast 1695

Ütel möldrel oll' kolm poiga. Möldre kuuli ärq ja jätt' uma vara poelõ: vanõmb sai veski, keskmäne iisliq ja noorõmb õnnõ kassi. Noorõmb poig oll' tuu pääle väega kurb, a sõs selgü, et tuu kass' olõ-õs määnegiq harilik kass' — tä küsse umalõ paari saapit ja ku nuuq kätte sai, läts' ja püüd' mõtsan üte jänesse kotti. Sõs vei tä tuu jänesse kuningalõ ja ütel', et seo om kingitüs tä esändält, markii de Karabaalt. Mõnõ järgmädse kuu joosul vei kass' kuningalõ viil umma jahisaaki kingitüses.

Ütskõrd sai kass' teedäq, et kuning üten uma tütregaq sõit uman tõllan müüdä jõõ viirt. Tä ütel' umalõ esändäle, et tuu hindä pall'as võtassiq ja jõkkõ tsuklõma lääsiq. Sõs käkke kass' timä rõivaq ärq ja ku kuninga tõld lähküle joud', nakas' kõvva appi hõikama. Ku kuning tõlla kinniq piät' ja küsse, miä hädä om, ütel' kass', et timä esänd, markii de Karabaa tsukõl' jõõn, ku timä rõivaq ärq varastõdi. Kuning lask' noorõlõmehele uhkõq rõivaq andaq, kuts' tä umma tõlda ja pand' uma tütre kõrvalõ istma. Tütär muidokiq õkva armu möldrepoiga ärq.

Kass' vilbas' sõs tükk maad tõlla iin ja käsk' tii veeren haina tennül talorahval kuninga küsümise pääle üteldäq, et neoq maaq ommaq markii de Karabaa umaq, vai muido tsäbähäs kass' nääq ärq. A sõs joud' kass' üte lossi mano, kon elli üts suur kolask' võhl, kiä mõist' hinnäst määntses taht eläjäs muutaq. Kass' moogat', et tä usu-ui tedä, ja võhl sõs näüdäs' ette: kõgõpäält tekk' hindä lõvis (miä kassi väega hirmut') ja sõs viil mõnõs suurõs eläjäs. Kass' ütel', et mõnõs väikeses eläjäkeses tä joht muutudaq saa-ai, ja võhl sõs muut' hindä hiires. Kõrrapäält oll' kass' tä man ja vääräs' hiire ärq. Ku kuning sinnäq joud', küsse tä, kinka loss tuu om, ja kass' muidokiq vastas', et markii uma. Kuning imehteli väega markiid ja timä lossi ja and' uma tütre tälle naasõs. A kass' elli edespiten ku suur esänd ja ai hiiri takan õnnõ uma lusti peräst.

Luu lõpun om viil kats moraali kah: üts ütles, et om tähtsä, et sa olõs ettevõtja ja löüdlik, a tõõnõ ülendäs rõividõ, vällänägemise ja nuurusõ tähtsüst kuningatütre süäme võitmisõl.

Kirästämine[toimõndaq]

"Le Maistre Chat, ou le Chat Botté" kirästedi Pariisin 1697. aastaga kaarnakuun üten kogomigun ("Histoires ou contes du temps passé"), kon olliq viil näütüses luuq "Mõtsan uinuv ilodus" ("La Belle au bois dormant"), "Verrevmütsükene" ("Le petit chaperon rouge"), "Sinihabõnik" ("La Barbe bleue") ja "Tuhatriinu" ("Cendrillon, ou la petite pantoufle de verre"). Raamat sai kõrraga väega kuulsas ja taad panti ümbre ka võõrihe kiilihe.