Mine sisu juurde

Marpurgi George Gottfried

Läteq: Wikipedia
Marpurgi George Gottfried

Georg Gottfried Marpurg

Sündünüq6. urbõkuu pääväl 1755
Langensalza, S'aksamaa
Koolnuq22. märtekuu pääväl 1835
Rõugõ
Ammõtkirämiis ja kerkoopõtaja


Marpurgi George Gottfried (Georg Gottfried Marpurg, 1755-1835) oll' kirämiis ja kerkoopõtaja, edimäidsi lõunaeestikeelitside kooliraamatidõ kirotaja. Timä "Väikene oppusõ- nink lugõmisõraamat" oll' tuu aoni ilmunuidõ maakeelitside kooliraamatidõ kõrval suur samm edesi. Joba timä eloaol peeti tedä opatus ja anniga mihes, kink raamatit hinnati. Suurõ jao umast elost elli tä kerkoopõtaja ammõtit piten Vahtsõliinan ja Rõugõn.

Nuurus Tüüringin ja S'aksimaal

[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Marpurgi George Gottfried sündü 6. urbõkuu pääväl 1755 S'aksamaal Tüüringin Langensalza liinan (sjoo ilma aigo Bad Langensalza). Tä oll' siidikaupmihe Marpurgi Abraham Christian Friedrichi ja läsknaasõ Mülleri Sophie Judithi ainokõnõ poig.

Kuvvõndast eloaastagast pääle oppõ tä Langensalza liinakoolin. Poisilõ and' mõjjo kooli abijuhataja Grabergi Johann George Daniel, kinkalõ tä ildampa pühend' uma edimädse raamadu.

Katõtõistaastagadsõlt jäi Marpurg esäst ilma. Kitsusõ kiustõ ast' tä peräst liinakooli lõpõtamist 1773. a. Leipzigi ülikuuli, kon oppõ 1777. aastagani usotiidüst. Viil tegel' tä filosoofia ja õigustiidüse küsümüisiga nink kullõl' muuhulgan kirändüshuvvõga kõrralidsõ filosoofiaprohvesri Clodiusõ Christian Augusti loengit moraalist, arkeoloogiast, mütoloogiast nink antiikkirändüsest. Välläandõ "Allgemeine deutsche Bibliothek" abiga tutvu tä valgustusideiega.

Oppaja-aastagaq Riian, Tarton, Ahjal

[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

1777. a. naas' Marpurg Clodiusõ soovitusõ pääle tüühü kodooppaja ammõtin õkvalt aadlikus saanuq Riia kaupmihe, Suurgildi oldermanni Grote Adam Heinrichi man. Üten leeväesäga sõit' tä tihti Erini (Heringshof) mõisahe Põh'a-Lätin. Timä kasvandikus oll' arvada illatsõmb (1830-1833) Liivimaa maamarssal Grote Friedrich, kiä tuudaigo oll' umbõs kümneaastaganõ poiss.

1780. a. keväjä tekk' Marpurg, kiä taht' kerkoopõtajas saiaq, Riian ärq usotiidüse kandidaadi eksämi. Tuust aost ommaq perit timä ligembäq suhtõq Liivimaa ülembkonsistooriumi mõovõimsidõ tegeläisiga, näütüses Liivimaa vahtsõ kindralsupõrintendandi ja vaimoligu kirämihe Lenzi Christian Davidiga.

Samal aastagal läts' Marpurg Lenzi soovitusõ pääle tüüle Tartohe kroonu- ja liinakooli konrektori (oppaja) amõti pääle. Suurõ kuurmusõga ja kehvi elotingimüisiga oppajaelo es passiq noorõlõ kandidaadilõ nink tä naas' taotlõma kerkoopõtaja kotust. Tuu tarbis naas' tä opma lõunaeesti kiilt. Ütelidse sai tä võimalusõ pitäq Tarto Jaani kerkon jutuisi.

Sinnäq aigo (1780-1781) jääs kah Marpurgi tutvus ja sõprus parasjago kodomaal käüvä "tormi ja tungi" kiränigu Lenzi Jacob Michael Reinholdiga. Marpurg vei Lenzi armastuskirjo Albedylli Julialõ nink tüüt' 1781. aastaga alostusõst Lenzist vabas jäänüq kodooppaja kotussõ pääl Lipharti Hans Heinrichilõ kuuluvan Ahja mõisan. Kirävaihtus Lenziga jäi poolõlõ pääle tuu kolimist Vinnemaalõ.

Kerkoopõtaja aastagaq Vahtsõliinan

[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

Aastagil 1782-1811 oll' Marpurg Vahtsõliinan kerkoopõtajan, kohe tä saiõ, ku 1781. a. sügüse kuuli Lenzi Jacob Michael Reinholdi sõsaramiis Schmidti Theophil. Ütelidse oll' tä ka lutõri kogodusõ opõtaja Pihkvan aastagil 1782-1783 ja 1791 nink Võrol aastagil 1795-1798.

Vahtsõliinan pidäsi Marpurg alostusõst pääle väega tähtsäs kooliharidusõ edendämist. Timä iistvõtmisõl kasvi rahvakuulõ arv Vahtsõliina kihlkunnan piagi kolmõ päält katsa pääle, nõssivaq kuulmeistride palgaq ja lätsiq parõmbas näide tiidmiseq, tuuperäst, et Marpurg tekk' kerkomõisan kuulmeistride ettevalmistamisõs "seminäri". Pääle uso-, lugõmis- ja lauluoppusõ lask' Marpurg Vahtsõliina kihlkunnakoolin opata viil kirotamist, miä tuuaigsõn talorahvakoolin oll' harv.

Marpurgil oll' kats naist. Edimädse naasõ, majori tütre Lindenfelsi Friederike, võtt' tä 1782. a. Tuuga sai tä 16 last. Tõsõ naasõ, Tarto raeadvokaadi läsä Schuingi Agnetha Elisabethi, võtt' tä 1805. a. Timäga sai tä 6 last. Pääle tuu olliq Marpurgi ülevän pitäq kolm kasulast Agnetha edimädsest abielost.

Kuigi edimäidsil aastagil olõ-s Marpurgi võro kiil viil küländ hää, kirot' tä suurõmba jao ummist raamatist Vahtsõliina-aol.

Kerkoopõtaja aastagaq Rõugõn

[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]

19. aastagasaa alostusõn olliq Vahtsõliina kihlkunnan talorahvarahotusõq. Marpurg püüd' talopoigõ ja mõisnikkõ lepütä, ent sattu vastaollo talopoigõga. Tuuperäst pidi tä säält 1811. a. ärq minemä Rõugõhõ kerkoopõtajas. Sääl puttu tä aastagil 1818-1820 kokko kiränigu ja Viitinä mõisaprovva Krüdeneri Julianega.

1820. aastagil naas' Marpurgi tervüs kehvembäs jäämä. Peräst rassõt kaalahaigust (1824) ja leetrit (1827) kaot' 72-aastaganõ miis nägemise nink saa-s inämb kerkoopõtaja amõtit pitäq.

Marpurg kuuli 80 aastaga vannudsõn 22. märtekuu pääväl 1835 Rõugõn.

  • Esä: Marpurgi Abraham Christian Friedrich
  • Imä: Mülleri (Blassi) Sophie Judith
  • Edimäne naanõ (aastagast 1782): Lindenfelsi Friederike, 16 last
  • Tõnõ naanõ (aastagast 1805): Schuingi (Hoffmanni) Agnetha Elisabeth, 6 last ja viil 3 kasulast tõsõ naasõ edimädsest abielost

Edimädse raamadu kirot' 32-aastaganõ Vahtsõliina kerkoopõtaja Marpurg 1787. a. Tuu oll' s'aksakeeline vaimolik teos "Religiöse Gedanken, Abhandlungen und Erzählungen" nink tulu iist hangiti Vahtsõliina kandi koolõlõ palvõraamatit, katõkismismuisi ja aabitsit. 1793. aastagal ilmu lõunaeestikeeline katõkismus "Kristlik Oppetusse-Ramat", mink alossõs oll' Liivimaa kunagidsõ varapietistligu kindralsupõrintendandi Fischeri Johannese "Schriftmässige Erklärung des kleinen Katechismi D. Mart. Lutheri" (Riia, 1680). Marpurgi raamadulõ kirot' s'aksakeelidse edesõna Lenzi Friedrich David. Üldidse Hoolõkandõ Kollegium Riian oll' tuud raamatut telnü 500 tükkü, et vaesilõ talopoigõlõ ilmaiist jakaq. Katõkismus ilmu viil mitmõn (lühendet) trükün aastagil 1793, 1794 nink 1804. Marpurg and' tuu raamadu 1793 ka s'aksa keelen vällä.

1802. a. ilmu Marpurgi edimäne ilmalik raamat: kooliraamat "Könne Jutto nink Jutustamisse". Tuun olliq seen jutuq maakeräst, pääväsüstemist, päävä ja hod'otähti kavvõdusõst, elemendest, jutt vana talomihe ja Vinnemaalõ pagõja poiskõsõ vaihhõl, väikene vargusõlugu, põimulaul ja valm "Kaks Ma-Rotti". Raamatut trükiti 1000 tükkü, agaq noist olõ-iq üttegi alalõ.

Alalõ om kolm aastakka ildampa ilmunu "Weikenne oppetusse nink luggemisse ramat", edimäne maakeeline kooliraamat, kon oll' juttu mitmõst ainõst. Raamadun jaetas tiidmiisi luudusõ, maatiidüse, arvokunsti ja muu kotsilõ. Muuhulgan om raamadun edimäne alalõ püsünü maakeeline värssvalm "Se köt nink ihho luuliikmisse".

Pääväküsümüisist (viläikaldus, karskus, piibliraamadu välläandminõ) om juttu Marpurgi anonüümselt ilmunun 16-lehekülelidsen raamadukõsõn "Üts Jut katte ma meeste waijel ütte kange räise Sadamisse perräst" (1813), midä om peet Marpurgi kõgõ parõmbas proosatüküs.

Pääle tuu avald' Marpurg raamadukõisi, miä anniq maarahvalõ tarvilist juhatust: "Ma-rahwa Laste_Kaswatamissest", "Üts hä Mannitsus".

  • "Religiöse Gedanken, Abhandlungen und Erzählungen", Miitavi, 1787
  • "Krõstlik oppusõ-raamat" ("Kristlik Oppetusse-Ramat"), 1793
  • "D. Martin Luthers Kleiner Catechismus in kurzen Lehrsätzen", 1793
  • "Maarahva latsi kasvatamisõst" ("Ma-rahwa Laste_Kaswatamissest"), Tarto, 1799
  • "Kõnnõq, jutuq nink jutustamisõq" ("Könne Jutto nink Jutustamisse"), 1802
  • "Üts hää manitsus" ("Üts hä Mannitsus"), Tarto, 1803
  • "Väikene oppusõ- nink lugõmisõraamat" ("Weikenne oppetusse nink luggemisse ramat"), Tarto, 1805
  • "Üts jutt katõ maamihe vaihhõl kangõ räüsä sadamisõ peräst" ("Üts Jut katte ma meeste waijel ütte kange räise Sadamisse perräst"), Tarto, 1813
  • Elolugu Eesti vanõmba kirändüse kodolehe pääl