Kiil (anatoomia)

Läteq: Wikipedia
Mineq üle: juhtminõ, otsminõ
Inemise kiil

Kiil om maitsmisõ riist.

Inemise keele naha pääl om hulga väikeisi käsnäkeisi, kohe maitsmisõ närve orsaq sisse küünüseq. As'aq, miä mi suuhtõ võta, saavaq, kui nääq jo esiq vedeläq ehk püdeläq olõ-iq, süle läbi niisutõdus ja sulatõdus, putusõq maitsmisõ närve külge, närviq tallitasõq tundmisõ aiu poolõ, kon mi sõs maust arvo saa.

Mõlõmbil puul keele juurt saisvaq nuuq näärmeq, miä, ku kurk haigõ om, nii üles paisusõq, et inemine neelähtäq ei võiq ja hõngutõmbaminõgi rassõs lätt.

Mõistatuisi keele kotsilõ[toimõndaq]

  • Rakapenikene hauk läbi luutsõ aia? (Kiil. Urvastõ kihlkund, 1890.)
  • Verrev rakakõnõ hauk läbi luitsõ aia? (Kiil. Rõugõ kihlkund, 1890.)
  • Verrev pini hauk läbi valgõ aia? (Kiil. Võro, 1906.)
  • Verrev pinkäne hauk läbi varvolitsõ aiakõsõ? (Keelega kõnõlõmmõ läbi hammastõ. Setomaa, 1930.)
  • Väikene verrev pinikene hauk läbi luutsõ aia? (Kiil. Rõugõ kihlkund, 1957.)
  • Pini hauk läbi luutsõ aia? (Kiil kõnõlõs. Põlva kihlkund, 1889.)
  • Verrev litakõnõ hauk läbi luutsõ aia? (Kiil hammastõ takal. Karula kihlkund, 1910.)
  • Verrev hatt hauk läbi varbulidsõ aia? (Kõnõlõminõ. Vahtsõliina kihlkund vai Setomaa, 1894.)
  • Tammõlast lontskoh, ei idanõq, ei mädäneq? (Inemise kiil. Põlva kihlkund, 1889.)
  • Tammõleht lontskoh, ei märtneq, ei mädäneq? (Kiil suuh. Setomaa, 1935.)[1]

Kirändüs[toimõndaq]

  • Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamatun "Looja ees", Tarto, 2005.

Lätteq[toimõndaq]

  1. Krikmanni Arvo, "Tere teele, tere meele, tere egalõ talolõ". Eesti Kirändüsmuusõum, Tarto 2000, lk. 68, 120.