Vahtsõliina Katariina kerik

Vahtsõliina Katariina kerik om kerik Küläoro külän, midä tarvitas Vahtsõliina Katariina kogohus.

Aolugu

Vahtsõliina kerik om mitu kõrda kotust vaihtanuq. Edimädses kerikus peetäs vanna orduaigsõt kabõlit kandsi tornin. Sis tetti kandsi lähkühe vahtsõnõ kerik, miä Põh'asõa aigu är häötedi. Väikene puukerik oll' päält Põh'asõta Küläoro külän täämbädse hooldõkodo kotsil.

Vahtsõliina Pühä Katariina kerik õnnistõdi sisse 1772. aastagal. Tuu hallist maakivist ja verevide kantõga kerik om püsünüq täämbädseniq.

Kerigu hõrilaq teiq pall'o aigu ildamba, 1911. aastaga Võromaa meistreq, Haanimaalt peri veleq Kriisaq. Hõrilaq ommaq õdagupoolidsõ rõdu kesken. Hõrilaq tettiq kõrda 2005. aastaga.

Miss'on om väikene abikerigukõnõ. Vanastõ käüti viil Raadi ja Marga palvõmajja. Puutli külän om alalõ õigõusu kerigukõnõ. Tuu ehiti Puutlilõ elämä tulnu vinne perrekunnaq.

Kalmuaidu om Vahtsõliinan olnuq vähämbält neli: kats peris vanast aost ja kats vahtsõmbat. Peris vanno kalmõ pääle om mõts kasunuq. 1772. aastagast oll' erälde üts kalmuaid s'akslaisi jaos ja tõõnõ maarahvalõ. Ku Vahtsõliinast kerigu poolõ sõidat, jääs tii viirde võso. Võso seest paistus ilma aknildaq laonuq kivihoonõq. Ümbretsõõri ommaq maan mõnõq raudristiq. Vanaqinemiseq kutsvaq tuud paika õks viil S'aksamatus. A inämbüste ei teedäq, et sääl puhkasõq mitmõ seo kandi tähtsäq kultuuritegeläseq: kirämiis George Gottfried Marpurg, mõisaherrä Liphardti, keriguoppaja Masingu ja Victor Stein, kiä kirot perän Koidulat ja Kreutzwaldi kolmanda eesti keelen näütemängu, ja pallo tõisi.

Kerik Vahtsõliina häötämise aigu

Põhasõa aost püsüs aastagasato rahva meelen 1702. aastagal Vahtsõliina kerigu ja alõvi häötämine. Tuu sündü nelipühäl ja õkva keriguaol. Tapatüü oll' hirmsa: kõik kerikuhe tulnu inemiseq tapõdiq. Ärq pässi õnnõ üts miis, kiä oll' jutlusõ aigu tulnuq vällä Piusa viirde umma hobõst kaema. Miis näkk külh sõaväke, a es saaq inämb tõisilõ sõnna viiäq. Tä käkke hinnäst suurõ hirmugaq Piusa kaldõ alaq vette ja pand' pää jõõ veeren paiu lehti alaq varjo. Sinnäq kuuld' tä kõvva larmi ja rüükmist. Peräkõrd, ku miis vii seen kükütämisest ärq vässü, julgu tä kõrras vällä kaiaq. Inemiisi olnuq kerigu ümbre unikun maan, õnnõ mõni nõstnuq viil vaivaga umma pääd.

Es hooliq miis inämb umast hobõsõst, elo õks kallimb. Pruuvnu sis puhmõ vaihõl kodo poolõ pakõq. Ku vainlasõq tedä inämb nätäq es saaq, kaenuq kõrra sälä taadõ. Ja nännüq, ku kerik ja alõvi maja palliq.

Seon artiklin om tarvitõt teosõ "Võro-Seto tähtraamat" matõrjaalõ.