Peko

Läteq: Wikipedia
Mineq üle: juhtminõ, otsminõ

Peko oll' nii Eesti- ku Soomõmaal vahn viläjummal. Setomaal oll' Peko tähtsä kujo, kinka olliq köüdedüq väega tähtsäq kogokundliguq rituaaliq viil sadakund aastatakka tagasi. Pekot om peet pühäs ja tedä pututavat om hoiõt saladusõn. Tä om hariligult vällä raot ütest puupalgist. Pekot hoiõti timä jaos tettü vaka seen aidan, a külbi aol viidi tä vällä nurmõveere pääle vahtma. Pekot om Setomaal kutsut räüsäpuuslis.

Peko avvos tull' küläkogokund kats kõrda aastan kokko - nuuq ommaq Pekopühäq vai -praasniguq tävvekuu õdangil. Üts kõrd oll' jüripääva aigu, ku egäst talost tull' perremiis ni peränaanõ. Ütenkuun süüdi ni juudi Peko avvos. Tõõnõ kõrd' oll mihklipääva aigo, ku õnnõ perremeheq kokko tulliq. Üten käüti sannan, seiq-jõiq, a pääminõ oll' perän moro pääl taplõminõ. Tuu, kel edimädses veri vällä tull', sai Peko uma hoolõ ala tulõvas aastas.

Ildampa läts' Pekousk segi ka ristiusoga: Pekot naati kerikuhe üten võtma, et tä sääl õnnistust saasiq, a perän vidi põllo veerele viläõnnõ tuuma.

Kuigi setokõsõq proovõq Pekodõ kultust var'adaq, om üts Peko nätäq Tarto liinan Talorahva muuseumin (kaeq pilti).

Täämbädsel pääväl pidäväq setokõsõq Pekot umas kuningas, kink esindäjä – Setomaa ülembtsootska – niisamatõ kõrd aastan valitas, unnõ tä om üts miis õkva rahva hulgast.