Võro kiräviis

Läteq: Wikipedia
Mineq üle: juhtminõ, otsminõ

Võro kiräviie (vahtsõnõ kiräviis) om kinnütänü 1995. aastagal Võro Instituudi kokko kutsut komisjon (Paul Hagu, Toomas Help, Sulev Iva, Enn Kasak, Valdek Pall, Peeter Päll, Seppo Suhonen, Tõnu Tender, Jüri Viikberg, Tiit-Rein Viitso).

Võro kiräviie alossõs om ladina põhitähistü ja tuu eesti versiooni perrä kokko pant võro tähistü, miä om Võro-eesti synaraamatun ant järgmädsen kujon:

Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Qq Rr Ss (Šš) Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) Yy (Zz) (Žž) ´

Sulgõ seen ommaq antu tunnõtumbaq võõrtäheq. Naid pruugitas õnnõ võõrkeelitside sõnno ja võõrkeelitside vai vanaperälidsen kiräviisin nimmi kirotamisõs. Tähte c pruugitas kuikivõrd ka luulõn ja ilokirändüsen. Tähte f pruugitas õnnõ võõrsõnon.

Inämbüisi üteldäseq võro täheq vällä samma muudu ku eesti keelen, v.a järgmädseq erändiq:

  • Täheq q ja y olõ-i võro keelen võõrtäheq. Täht q märk kakkõhellü (maq, kaeq, kalaq) ja y korgõt, i-poolist õ-hellü (sys, nyna, myyk). Vahtsõ kiräviie 2005. aastaga paranduisi perrä märgitä-i korgõt õ-d inämb y-tähega, a hariligu õ-ga.
  • Võro kiräviien märgitäs ka peethelle pehmehüst. Tuud tetäs võro tähistün olõva pehmehüsmärgiga ´, miä käü tähe kotsilõ vai perrä. Nii saiasõq pehmehüsmärgiga täheq: ś, ń, l´, t´, k´, h´ jne, võro keelen ommaq pehmehünü vastusõq kõigil peethelel v.a q ja j. Sagõhõhe, esiqeräle Internetin, pruugitas märgi ´ asõmõl ka harilikku üläkomma (').


Vahtsõ kiräviie parandusõq[toimõndaq]

Vahtsõ kiräviie parandusõq ommaq läbi arotõdu ja vasta võedu Võro Instituudi sõnaraamadu tüürühmä kuunolõkil 12. süküskuu ja 7. märdikuu pääväl 2005.

Paranduisi põhilinõ sisu om tuu, et kakkõhellü (q) ja pehmehüst (') soovitõdas märkiq veidemb ku inne, õnnõ kõgõ hädätarvilidsõmbidõ kotussidõ pääl, põhilidsõlt sääl, kon naaq eräldäseq tähendüst. Korgõt õ-hellü (y) märgitäs edespiten hariligu õ-ga, selle, et taa helü eräldä-i kunagi tähendüst.

Paranduisist täpsämbähe[toimõndaq]

Kakkõhelü[toimõndaq]

Kakkõhellü märgitäs:

a) mitmusõ nimekäänüssen: puuq, mõtsaq, suurõq majaq, vahtsõq saapaq, vereväq vabarnaq;

b) kimmä kõnnõviisi mitmusõ 3. käänüse lõpun nii olõvan- ku minevänaon: saavaq, kirotasõq, võtvaq, ommaq; saiq, kirodiq, võtiq, olliq;

c) tõõsõn tegonimen: kaiaq, tetäq, ollaq, tiiniq, võttaq, herädäq, kirotaq, häbendelläq;

d) käskjä kõnnõviisi 2. käänüse lõpun: kaeq, küsüq, võtaq, puhkaq, kirodaq;

e) olõvaao ja lihtmineväao eitävän kõnnõn (edeeitüs): ei tiiq, ei käseq, ei võtaq, es kirodaq, es häbendelleq; ei tetäq, ei võetaq, ei kästäq, es kirotõdaq, es häbendeldäq;

f) katõ silbi ja e/õ- vai u/ü-lõpuga nimisõnon: kastõq, paisõq, lõunõq (lõunaq); imeq, hoonõq; seemeq, asõq; pehmeq, kahrõq; oluq, ohuq, lühüq

g) mitmin määr- ja asõsõnon: siiäq, sinnäq, eeläq, toonaq, ammuq, veidüq, kinniq; esiq.

Kakkõhellü või ette tullaq ka pall'odõn tõisin kotussin (kaeq kakkõhelü ettetulõmisõ tävvelik nimekiri), a sääl tedä hariligult ei kirotõdaq, kuiki ka tuud võinuq mõnikõrd tetäq näütüses sõna eräle vällätuumisõs, tälle suurõmba rasõhusõ andmisõs vai riimi peräst.

Peethelle pehmehüs[toimõndaq]

Pehmehüst märgitäs kirän, ku pehmehüs om:

a) minevigu tunnus: võtt', pand', käänd', murd', masś, laul', pill', oll', tull', karaś, tapõl', kergüt';

b) tagapoolidse vabahelü iin: mar'aq, var'oq, lag'a, lakk'a, pall'o, kah'o, tśura, tśauk, ńaugma.

Pehmehüst märgitä-i hariligult kirän, ku tä om:

a) nimisõnno lõpun: pall, kuul, kiil, üts, kats, pang, pätt, täht, kruun, kumm, kapp, parv, kurk, kõik, vask, suur, käng, sälg; hopõn, repän, jummal, pakan, kavval, tütär;

b) tegosõnno lõpun, ku olõ-i minevigu tunnus: ots, vaht, sund, mähk, tsurk, kamm;

c) peethelü iin: sitkaq, mustkaq, vask; otsma, vahtma, arstma, pakma, pruuvma, kamma;

d) i ja j iin: veli, padi, kosima, kassiq, tsiga, kallis; patja, asjo, kandja, võtja;

e) edepoolitsidõ vabahelle iin: lävi, nägo, veleq, keele, küle, näläne, käng, sälg.

Mõnikõrd või pehmehüst märkiq ka nimisõnno lõpun jm, ku tahetas pehmehüsele eräle tähelepanno pöördäq, näütüses nimisõnno tähendüse eräldämises (palk ja palk´, vaśk ja vask´), riimi vm peräst.

Korgõ õ[toimõndaq]

Korgõt õ-d, märgitäs hariligu õ-ga: mõõk, mõõtma, nõna, sõna, mõni, sõs, õks, sõsar, kõik, sõa. Sõnaraamadu märksõnon ja muial, kon hädäste vaia, pruugitas korgõndusmärki (ülespoolõ nuul ˆ ) õ all.

Kiräviie kriitiga[toimõndaq]

Võro kiräviit om kritiseerit põhilidsõlt tähti q ja y võõraperäsüse peräst Eesti kontekstin. Kriitikalõ om küländ häste vastat kakkõhelü märkmise tarvilikkusõ ni tähemärke q ja y kiräviide valimisõ osan. Nõrgõmbahe om argumenteerit tuu, milles om ülepää vaia korgõ y eräldämist madalast õ-st. Nimelt ku q om võro keelen kimmähe umaette foniim, minkal om väega tähtsä roll sõnamuudõ tähendüisi eräldämisen, sis korgõ y ja matal õ eräldä-i tähendüst. Umaette tähemärgi pruukmist korgõ y märkmises om põhjõndõt taa helü tähtsüsegaq keele tävvelidse struktuuri alalõhoitumisõn. Nimelt paistus y ollõv üts põhjus, mille om võro keelen vabahelükokkokõla nii ilosahe alalõ hoitunuq.

Kiräviie kriitiga om veenü ütelt puult ülembäntuuduidõ vahtsõ kiräviie paranduisini, a tõõsõlt puult võrokeelidse aolehe Uma Leht kiräviieni, kon märgitä-i kakkõhellü ega korgõt õ-d, a pehmehüst märgitäs. Osan välläandin, nt võrokeelidse laulupido Uma Pido matõrjaalõn, märgitäs kakkõhellü üläkomaga (').

Ilma umaette tähelda märkmisviise puudusõs om tuu, et nii sakõ ja tähtsä tähendüisi eräldäjä helü nigu kakkõhelü om tävveste märkmäldä, miä jätt sagõhõhe tähendüse segätses, vai om taa märgit väiku üläkomaga, midä hariligult panda-ai tähele ja loeta-ai vällä. Niisama tulõ üläkoma sakõ pruukmisõga kiräpilti mano hulga diakriitiliidsi märke ni umavaihõl lätväq kergehe segi kakkõhelü, pehmehüs, välläjätmismärk ja jutumärgiq, midä kõiki kirotõdas tävveste sammamuudu (') vai pia üttemuudu (' ´ ’ "). Vrd nt lausit:

"Lugõja kai lehe üle. Imä pand' mar'a pangi."

"Lugõja' kai' lehe' üle. Imä pand' mar'a' pangi."

"Lugõjaq kaiq leheq üle. Imä pand' mar'aq pangi."

Kaeq ka[toimõndaq]