Kerik (hoonõq)

Läteq: Wikipedia
Mineq üle: juhtminõ, otsminõ
Võro Katariina kerik

Kerik om ristiuso pühäkoda – hoonõq, kon peetäs jumalateenistüisi.

Mõistatuisi kerigu kotsilõ[toimõndaq]

  • Valgõ vari, kirriv kari, tark kar'akaitsja? (Kerikuopõtaja, rahvas. Põlva kihlkund, 1939.)
  • Valgõ väli, kirriv kari, must kar'akaitsja? (Kerik, kogodus, opõtaja. Rõugõ kihlkund, 1896.)
  • Valgõ vari, kirriv kari, must krantskaalaga kar'amiis? (Kerik, kogodus, opõtaja. Põlva kihlkund, 1894.)
  • Valgõ varik, kirriv kari, kar'ats pütin, kaas pääl? (Kerik jutlusõ aigu. Harglõ kihlkund, 1913.)
  • Kirriv kari, verrev hari, kats tarka kar'ust man? (Rahvas, kerik, opõtaja, köstre. Urvastõ kihlkund, 1888.)
  • Valgõ hobõnõ vainul, kõtt konnõ täüs? (Kerik. Räpinä kihlkund, 1875.)[1]

Lätteq[toimõndaq]

  1. Krikmanni Arvo, "Tere teele, tere meele, tere egalõ talolõ". Eesti Kirändüsmuusõum, Tarto 2000, lk. 95, 126.